Portugali politoloog ja ajaloolane Rafael Pinto Borges leiab, et kuigi Kaja Kallase töö Euroopa Liidus on olla diplomaat, ei saaks tema temperament selleks halvemini sobida. 

Slovakkia peaminister Robert Fico naudib otsekohesust. Ja ta oskab seda hästi. Kui ta 23. jaanuaril avalikult küsis, milleks Kaja Kallas Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindajana üldse vajalik on, pidas Brüsseli klikk seda tõenäoliselt allumatu liidri provokatsiooniks. Ometi esitas Fico täiesti mõistliku küsimuse – küsimuse, mis puudutab Euroopa välispoliitika düsfunktsiooni tuuma. Ajastul, mida iseloomustab konfliktide globaliseerumine, heidutuse kokkuvarisemine ja kiirenev geopoliitiline killustumine, paistab Kallas silma vaid oma täiusliku ebaolulisuse ja pompoossuse vahelise tasakaaluga.

Tõepoolest, milleks on proua Kallas vajalik? Komisjoni näiline välisminister on diplomaatiliselt nii isoleeritud, et olulised rahvusvahelised tegijad keelduvad temaga suhtlemast. Samal ajal kui venelased, ukrainlased ja ameeriklased arutavad Euroopa veriseima maismaakonflikti lõppu alates 1945. aastast, on ainus mõeldav viis EL-i osalemiseks kõnelustes see, et nimetatakse täiesti uus EL-i erisaadik – ükski Euroopa pealinn ei usu tegelikult, et Kreml oleks kunagi valmis istuma laua taha Kallasega, kelle kalduvus šokeerivale, lapsikule ja ebadiplomaatilisele käitumisele on muutunud ülemaailmseks kõneaineks.

Venelased on seda avalikult öelnud, süüdistades Kallast ja tema meeskonda „ebakompetentsuses” ja „kirjaoskamatuses”. Sama on teinud ka ameeriklased – välisminister Marco Rubio on rohkem kui korra keeldunud EL-i välispoliitikajuhiga kohtumast. Nii ongi, et kuigi Lissaboni leping lõi välisasjade kõrge esindaja ametikoha just eesmärgiga suurendada Brüsseli rolli maailmapoliitikas, on Kallase ebaküpsus ja saamatus aidanud märkimisväärselt kaasa sellele, et eurooplased on nende endi tagahoovis peetava sõja lahendamisel muutunud kõrvaltvaatajateks.

Kallase selline marginaliseerimine ei ole juhuslik ega ootamatu. See on tema lähenemise vältimatu tagajärg. Selle asemel et tegutseda lihtsalt koordinaatorina ja hõlbustada kompromisside leidmist 27 liikmesriigi vahel, kelle geopoliitilised huvid on sügavalt erinevad, on ta omaks võtnud partisanliku ja emotsionaalselt laetud osapoole keelekasutuse ja hoiaku.

Tema tegevust on järjepidevalt rohkem kujundanud sisutühi loosunglikkus kui ettevaatlik ja külm hinnang tegelikkusele sellisena, nagu see on. Ta on järjekindlalt keeldunud läbirääkimistest „kuni Venemaa on alistatud”, muutudes üheks peamiseks hääletoruks just sellele tühisele jutule, mis viis Ukraina – ja Euroopa – praegusesse ohtlikku olukorda.

Tema piinlik Cato mängimine tegi temast ühe sõjapoole jaoks vastuvõetamatu ja teise jaoks kasutu vestluskaaslase. Veelgi hullem oli tema mürgine segu moraliseerimisest ja silmakirjalikkusest: paljud ei ole unustanud, kuidas tema abikaasa kontrolli all olevad ettevõtted jätkasid edukalt tegevust Venemaa turul isegi siis, kui Kallas – tollane Eesti peaminister – nõudis üha karmimaid Venemaa vastaseid sanktsioone.

Selle etendusliku ja vastutöötava diplomaatia kõige selgem näide on tema toetus niinimetatud Venemaa sõjakuritegude tribunali algatusele. Ligikaudu 10 miljonit eurot EL-iga seotud rahastust on eraldatud erilise õigusmehhanismi loomiseks, mille eesmärk on võtta vastutusele Venemaa ametnikud Ukrainas toimepandud kuritegude eest. Seda on naeruväärselt esitletud kui murrangulist sammu vastutuse poole. See on rumalus.

Mitte ükski terve mõistusega inimene maailmas ei usu, et see mitmemiljoniline farss viiks arreteerimiste, kohtumõistmiste või jõustatavate kohtuotsusteni. Venemaa ei tunnusta loomulikult selle kohtu jurisdiktsiooni. Süüdistatavad ei ilmu kunagi selle Brüsseli teatri ette. Mitte-lääneriigid ei ole näidanud üles mingit huvi seda toetada. Ka USA mitte – keskendudes reaalsele diplomaatiale venelastega, et sõjale lõpp teha. Kogu ettevõtmine on šaraad, mille eesmärk on rahustada Euroopa poliitilist klassi, kes ei suuda endiselt uskuda oma eksimuste ulatust.

Kuid sellel tühjal signaliseerimisel on väga reaalne ja tuntav hind. Institutsionaliseerides protsessi, mis eeldab Kremli juhtkonna püsivat kriminaliseerimist, vähendab EL veelgi Moskva stiimuleid kompromissiks ning teeb läbirääkimised raskemaks, mitte lihtsamaks.

Muidugi on see algatuse täpne eesmärk: taas kord saboteerida rahupüüdlusi ja hoida sõda käimas veel mõni kuu lootuses, et novembris toimuvatel vahevalimistel võtavad USA demokraadid tagasi nii esindajatekoja kui ka senati, Trumpist saab „kärbitud tiibadega” president ja Atlandi-ülene, globalistlik, sõjameelne konsensus naaseb viimaks võimule.

Sellised manöövrid võivad olla küll kavalad, kuid mitte targad – Trump ei püüa Ukraina sõda lõpetada üksnes selleks, et keskenduda Hiinale ja püüda uuskissingerlikult Moskvat Pekingist lahutada; ta teeb seda ka seetõttu, et ta mõistab õigesti, et Ukraina on täielikult kurnatud. Kallase trikitamine püüab päästa Kiievit kibedast kompromissist, kuid võib selle asemel viia Ukraina kokkuvarisemise ja tegeliku kapituleerumiseni.

Kallase töö on olla diplomaat. Kuid tema temperament ei saaks selleks halvemini sobida. Fanaatikuna puudub tal täielikult diplomaatia kõige olulisem oskus: võime vaadata probleeme kõigist vaatenurkadest ja kujundada lahendusi, mis vähemalt kedagi ei solvaks. Välispoliitika eesmärk ei ole moraalne puhastumine; selle eesmärk on tagada käegakatsutavad huvid nii hästi, kui seda võimaldab olemasolev jõudude tasakaal.

Selles kontekstis, kus Euroopas käib sõda, milles osaleb tuumariik, on panused veelgi kõrgemad: tema ülesanne on vältida katastroofi. Olukorras, kus Venemaa ja NATO väed tegutsevad teineteisele üha lähemal, droonid ületavad piire ja eskalatsiooniriskid kasvavad kordades, ei saa Euroopa endale lubada välispoliitikajuhti, kelle peamine väljund on pressiteated ja bosstüdruku psühhodraama.

Fico ründav kriitika Kallase suunas ei too talle Brüsselis sõpru – kuigi tal neid seal niikuinii pole. Kuid see teeb kõige rohkem haiget just seetõttu, et kõik teavad, et see vastab tõele: EL-il tõepoolest ei ole praegu välispoliitilist juhtimist, mis oleks oma nime väärt. Kallasel puudub autoriteet läbirääkimisteks, usaldusväärsus vahendamiseks ja paindlikkus kohanemiseks meie kiiresti muutuva maailmaga. Inspiratsioonitu ja ebainspireeriv – ta ei kujunda sündmusi, vaid reageerib neile.

Milleks on siis proua Kallas vajalik? Need on ohtlikud ajad – kahtlemata kõige ohtlikumad paljude aastakümnete jooksul. Täna vajab Euroopa diplomaati, kes suudab hoida suhtluskanaleid avatuna, hallata jõudude reaalsust, vähendada sõja riski mandril, kuulata kõiki, mõista kõiki ja rääkida kõigiga. Meie ajad nõuavad riigimehelikkust, mitte teatraalsust; mõistust, mitte emotsioone; reaalsust, mitte illusioone. Kindlasti ei vaja need aga proua Kallast.

Rafael Pinto Borges on Lissabonis asuva konservatiivse ja patriootilise mõttekoja Nova Portugalidade asutaja ja esimees. Ta on politoloog ja ajaloolane ning on kirjutanud paljudele riiklikele ja rahvusvahelistele väljaannetele.

Artikkel avaldati esmalt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.