Marija jutt jätkub tema enda suu läbi minavormis.
Esmaspäeva öö vastu teisipäeva veetsime pommivarjendis. Seal vajusin unne, oli soe ja inimesed ei porisenud. Vedas, sest alati nii ei ole. Paar nädalat tagasi järjekordse Venemaa õhurünnaku ajal oli „pommikas“ (bombik – nii me varjendeid kutsume) tuubil täis ning rahulolematuid ja oigajaid jagus. See on kõige hullem, kui algab pommitamine ja samal ajal keegi pidevalt su kõrva ääres pobiseb ja ohib. Aga seekord sattus olema mehine seltskond. Tütar oli samuti rahulik. Võib-olla tõstis tema tuju teadmine, et järgmisel päeval ei pea kooli minema. 16-aastased on juba sellised, kes neist ikka tundi tahaks minna?
Oled juba tellija?Logi sisse