Riigikogu liige ja kristlik konservatiiv Varro Vooglaid, kes kuulub EKRE fraktsiooni, kuid ei ole erakonna liige, ning EKRE esimees Martin Helme on viimastel kuudel väljendanud mitmes olulises küsimuses selgelt vastandlikke seisukohti. Eeskätt puudutavad erimeelsused välispoliitikat ja suurriikide rolli rahvusvahelistes konfliktides.
Helme on väljendanud jäägitut toetust USA presidendi Donald Trumpi välispoliitilistele sammudele ja kiitnud heaks ka Iisraeli sõjalise tegevuse Gaza sektoris. Vooglaid on seevastu olnud kriitiline USA imperialistlike ambitsioonide suhtes nii Gröönimaal, Venezuelas kui Iraanis, ning mõistnud hukka Iisraeli sõjakuriteod.
Samal ajal, kui need sisulised erimeelsused on muutunud üha nähtavamaks, on Vooglaid hakanud avalikus ruumis esitama sõnumeid, mille adressaati ei ole otsesõnu nimetatud, kuid mille tonaalsus ja kontekst tekitavad küsimusi.
Kolmapäeval, 4. veebruaril avaldas Vooglaid Facebookis postituse, milles hoiatas „kristlastena esitlevate šarlatanide“ eest, kes tema sõnul õigustavad sõdu ja tõlgendavad poliitilisi protsesse Jumala nimel. „Hoidke kaugele end kristlastena esitlevatest šarlatanidest, kes tõlgendavad poliitilisi protsesse Jumala nimel, eriti veel sõdu õigustades. Kellelgi neist isehakanud prohvetitest ei ole mingit volitust Jumala nimel kõneleda ja nad tegelikult ka ei kõnele Jumala nimel, vaid esitlevad omaenda või nende selja taga seisvate huvigruppide tahtmist/agendat Jumala tahtmisena. Tegu on lihtlabase jumalateotusliku pettusega,“ teatas Vooglaid.
Postitusele eelnes päev varem, 3. veebruaril portaalis Objektiiv ilmunud Varro Vooglaiu pikem mõtisklev artikkel, kus samuti konkreetseid nimesid ei mainita. Vooglaiu filosoofiline käsitlus joonistab portree allakäivast poliitikust, kes valetamisega on kaotamas oma usaldust ja moraalset selgroogu. Artiklit kaunistab sümboolne ja kõnekas Gustave Doré 1866. aasta illustratsioon John Miltoni teosele „Kaotatud paradiis“, mis kujutab Luciferi vaimset langemist Saatanaks.
„Poliitikud armastavad sageli teineteist valetamises süüdistada, aga seda tehes mööndakse sisimas, et üldjuhul ei olda ka ise patust puhas,“ kirjeldab Vooglaid. „Avalikult seda muidugi ei tunnistata. Kuna valetamine ja laiemalt koostöö valedega on poliitikas põhimõtteliselt normaliseeritud, eksisteerib ka pidev surve kasutada poliitilise võitluse vahendina valesid, et mitte jääda alla neile, kes seda järjepidevalt teevad. Sellisena on vale poliitikas midagi sarnast, nagu spordis doping. Kõik saavad justkui aru, et selle kasutamine pole õige, aga samas osutatakse, et kui sina erinevalt teistest seda ei tee, siis polegi nagu mõtet mängus osaleda, sest kaotajaks jääd nii ehk naa. Öeldakse koguni, et sama hästi võiks kohe poliitikast pensionile minna.“
Vooglaid lisab tähendusrikkalt: „Et asi tunduks õigem ja säiliks meeldivam enesekuvand, öeldakse sealjuures eneseõigustuslikult, et meie, erinevalt oponentidest, kasutame valesid headel eesmärkidel, rahva ja riigi hüvanguks, valguse kaitseks pimeduse eest, mistõttu pole meil ka valetamisega kaasnevat moraalset süüd. Nii jõutakse kulunud loosungini: eesmärk pühitseb abinõu!“
Ta hoiatab, et mida rohkem valesid kasutatakse, seda enam kaotab valetaja võime eristada tõde valest ning mõista, et tema tegevus on läbinähtav. Tema hinnangul kujuneb valetamisest lõpuks mitte ainult poliitiline tööriist, vaid ka isiku enda loomus, millest enam välja ei murta. „Isegi kui ta mõistab, et arukamad inimesed näevad tema valesid läbi, pöörab ta neile selja, tõstab panuseid ja pingutab veelgi enam, et vähemarukas mass püsiks tema valede lummuses. Aja möödudes ei märka valetaja, et ta enam ei oskagi teist moodi asju ajada kui valetades – mitte ainult põhjusel, et selliseks on kujunenud tema tööriistakast, vaid ka põhjusel, et selliseks on kujunenud tema ise inimesena. Üle oma varju ei hüppa teatavasti keegi,“ kirjeldab Vooglaid nimetamata jäävat poliitikut.
Samuti rõhutab Vooglaid, et iga valik ebatõe kasuks viib inimese tõest kaugemale. „Just nende väikeste, sageli väliselt märkamatute valikute kuhjumisel otsustatakse mitte ainult poliitilise tegevuse suund, vaid ka see, milliseks inimeseks ise kujunetakse,“ toob riigikogulane esile. „Seetõttu on kahetsusväärne, et sageli peetakse parimateks poliitikuteks inimesi, kes tegelikult lihtsalt valetavad kõige enesekindlamalt, soravamalt ja veenvamalt. Selline „meisterlikkus“ ei ole voorus, vaid tehniline oskus, mis kiirendab vaimset ja moraalset allakäiku – nii üksikisiku kui ka poliitika kui sellise tasandil. See ei ole võidujooks, milles tasuks osaleda, sest näilised võidud saavutatakse siin alati millegi palju olulisema arvelt.“
Kuigi Vooglaid ei nimeta artiklis ühtegi konkreetset poliitikut, võib tekkida küsimus, kellele need mõtisklused on suunatud. Arvestades tema ja EKRE esimehe Martin Helme üha teravamaid erimeelsusi, ei ole välistatud, et vihjed võivad puudutada Vooglaiu enda Riigikogu pinginaabrit ja fraktsioonikaaslast.