Inimene masina ees. I - Sirp

Probleem: me räägime tehisintellektist, mõtlemata, mis see on

Tehisintellekt häirib naksitrallide tasakaalu nii maal, õhus kui vees, sest kui selle tõeline võimekus meid parasjagu ei hulluta, mõjub kohutavalt hoopis monstrumile loodud kuvand või siis uue ajastu alguse mahamagamise tunnetuslik oht. Teemaga seostub igatahes üht- või teistpidine pakilisus ja palju arusaamu, millega meil siis õigupoolest tegemist on. Need sõltuvad nagu ikka peamiselt sellest, kas pimedale arvajale meeldib näppida oma elevandi tundlikku ja intelligentset londiotsa või on ta juba kimpus toas toimetavate tonniste jalamürakatega.

Mis siis kah on see tehisintellekt?

Selge, et „tehisintellekt“ sõnana hõlmab või vähemalt tähendab inimeste jaoks palju erinevaid asju. Sinna hulka kuulub nii end aastakümneid praktikas tõestanud rakendusi kui ka väliselt küll meheks kasvanud, ent seestpoolt väikeseks poisiks või segaduses teismeliseks jäänud mullimiljardäride fantaasiaid. Selle tõdemuse juures tehisintellekti aruteluobjektina siiski määratleda soovides tuleb välja, et sageli käsitletakse seda tehnoloogiana, mida usutakse olevat midagi inimtaolist – et see on võimeline tegema asju, mis oma olemuselt eeldavad inimlikku tunnetust, otsustusvõimet ja loovust. See populaarne fantaasia masinteadvusest elavneb hõlpsalt seal, kus mitme funktsiooni automatiseerimisvõimekus (nt info klassifitseerimine, automaatotsused või -soovitused) on ühendatud samasse kasutajaliidesesse. Nii on see paljude suurte keelemudelite ja ka massidele kättesaadava tehisintellekti vormi puhul, milles inimlikkuse illusioonile annab ebaproportsionaalse võimenduse keelefunktsioon (nt teksti transkriptsioon, tõlge või genereerimine). Keel on inimeste omavahelise taju mõttes nii tsentraalne, et käsitleme seda genereerivat üksust vaikimisi inimlikuna.

Tehisintellekti kuvandi teine tähtis komponent on, et see on hea tööriist. See on loogiline just seoses eeltooduga, sest domineerima on ju ka inimese toonud vägev mõtlemisvõime mitmekülgse töövahendina. Paraku on tehisintellekti tööriista renomeele end kaasa haakinud ka klassikaline haamriillusioon, et kui meil viimaks ometi on niivõrd hea lahendus, siis küllap eksisteerib igas valdkonnas ka vastav suur probleem, mida sellega – ja ainult sellega – hoogsalt naelutada. Paljudele mõjub tehisintellekti vägevus kõike unustama paneva valgussähvatusena filmist „Mehed mustas“, mille valgusel otsitakse lahendusi isegi seal, kus probleemi polegi. Seda trendi illustreerivad näiteks OpenAI riikide valitsustega tehtavad ulatuslikud koostöölepped, kus on jäetud märkimata, mis probleemi õigupoolest lahendatakse. Kodumaal ennustab Ardo Reinsalu viimaks ometi „tehisaru põhiseid kultuurikompasse, mis [—] aitavad meil leida tee raamatute, muusika, filmide ja kunstiteosteni, mis meid kõnetavad“.1 Sest seni on inimkond tühja rühmates kaootiliselt mekkinud kord Prousti, kord JMKEd, tunnistanud vaikivas lummas, kuidas aatomite juhusliku ümberpaiknemise tulemusel kerkib Sagrada Familia ja täitub Kumu ning igasuguse kompassita hoidnud maailma tarbimisedetabeli tipus tolle Laulasmaa Arvo. „Äkki ikka oli teadus, kultuur, tekstide kirjutamine jm ka paar-kolm aastat tagasi olemas?“ küsib Tiit Hennoste haruldase tervemõistusliku häälena.2

Nimetatud inimlikkuse mõõtme ja hea tööriista renomee kõrval on tõele au andes paljude huvitatud osaliste jaoks tehisintellekti täpsem määratlemine kasulik kas taotluslikult häguseks jätta või pole suurema selguse loomine isegi parima tahtmise juures võimalik. Sellist olukorda, kus ühiskonna katseklaasis ei saa enam söödet ja kultuuri eristada, tuleb heas laboripraktikas tähistada sõnaga „haip“. Ka eespool toodud üldistus tehisintellektist millegi inimtaolisena on vaid tagumine pool Emily Benderi ja Alex Hanna raamatus „AI-pettus“ („The AI Con“, Harper 2025) toodud määratlusest. Täpsemalt kasutatakse nende järgi tehisintellekti mõistet seal, kus teatud tehnoloogiaid ehitavad või müüvad inimesed saavad sellest kasu, kui teised usuvad, et nende kraam on inimtaoline. Haibi pöördtahk on aga see, et kui sa tehisintellekti erilisust ei usu, siis oled moodsate oskuste põlglik regressiivne ludiit, kelle töö varsti automatiseeritakse. Selline troostitu väljavaade teeb naksitrallid muidugi ärevaks (ingl fear of missing out, FOMO) ning paneb tegutsema.

Rakendajate kasvatamine

Näiteks tõstatatakse oktoobris riigikogu teaduspoliitika konverentsil3 diskussiooni ärgitamiseks küsimusi „tehismõistuse edukaks rakendamiseks vajalike poliitikate üle“: „Kuidas tagada, et tehisintellekt ei ohustaks demokraatiat ja riiklikku julgeolekut, vaid toetaks nende tugevnemist? Kuidas saame ennetada ohtu, et otsustusõigus ja seega võim kandub üle läbipaistmatutele algoritmidele? Kuidas suunata tehisintellekti arengut nii, et see kujuneks Eesti majanduse konkurentsivõime mootoriks?“ On tänuväärne, et fookuse teravikku on võetud tehisintellekti riskantsed aspektid, ent lõpuks on haip võimukandja siiski segadusse ajanud ja õhku on visatud ka: „Kuidas aidata rohkem inimesi tehismõistust targalt rakendama? Kuidas kasvatada inimesi tehismõistust targalt rakendama?“ Nurjatu probleem: kuidas õnnestuks aidata ja kasvatada kodanikke rakendama tehnoloogiat, mille praegusest funktsionaalsusest oskame välja tuua, et see võib ohustada demokraatiat ja riigi julgeolekut ning et võim võib kanduda läbipaistmatutele algoritmidele?

FOMO-hüpe

Kui kõik lahedad lapsed kasutavad AI-d ja see igal juhul on tehnoloogia, mille senine puudumine on kõigi meie hädade juurpõhjus, siis ei ole pääsu veendumusest, et parim, mida teha, on välistada võimalus, et ühiskond seda ei kasuta. Idee tehisintellektist vältimatu universaalse töövahendina lõi kodumaa kevades õitsema seal, kus rahvale „parimat õpitehnoloogiat“ soovides4 lükati liikuma TI-hüppe algatus. Kahtlemata on globaalne tehisintellekti laine väikse Eesti niikuinii juba kaasa tõmmanud ning kõik selle vääramatu jõu toodud ja loodud hea ja halb jõuab meieni igal juhul, hoiatab TI-hüppe nõukogu liige Oleg Shvaikovsky.5 Siiski on TI-hüppel erakordne potentsiaal selle stiihia mõju väikses õhukeses ühiskonnas võimutasandilt tagant utsitamisega võimendada.

Nagu Tartu ülikooli infovastupidavuse nooremteadur Diana Poudel tähelepanu juhib, on tegemist mitmekordse õnnemänguga.6 Otsus anda mõnele suurkorporatsioonile võimalus Eesti noorte peal katsetada, kas uue eksperimentaalse tehnoloogia näol ikkagi on tegemist „parima“ või üleüldse õpitehnoloogia potentsiaaliga nähtusega, on väga julge samm. Karta on, et meil on kordades rohkem tõendusmaterjali isegi Jürgen Rooste pakutud7 „täitsa ilma tehisintellektita“ teekonna kohta parima õpitehnoloogiana. Kujutlegem hetkeks hariduse suure prioriteedina hoopis kirjandust ja laiendatuna inimeseõpetust ning sellel veendumusel põhinevat ühendavat pingutust, et kõik gümnasistid saaksid väikestes rühmades üheskoos arutada seda, mis teeb meist inimese. Tehisintellekti kasutamisele eelnevaid haridusvajadusi – enesetunnetus, tundekasvatus, loodustunnetus, eetika ja identiteediteema, mida kõike saab õpetada vaid teine inimene, on rõhutanud Marju Lauristin,8 mõtlemisõpetuse, filosoofia ja eetika õppekavade keskmesse toomise vajadust on kirjeldanud ka emakeeleõpetaja Karl Pütsepp,9 kelle meelest hõlmab see ka tehisintellekti ja seda arendavate eraettevõtete huvide varjukülgede avamist.

Ent mingil veidral põhjusel näime praegu olevat teinud teistsuguse valiku ja inimesena arenemise väljavaate asemel peame küsima, kuidas kasutusele võetavad tehisintellektimudelid sihikule võetud põlvkondade mõtlemist ja suveräänsust mõjutama hakkavad. Tehisintellekt aitab neid, kes seda kontrollida suudavad, arutleb akadeemik Dan Bogdanov.10 Et aga seda – nagu iga teist asja – käsutab ikka see, kellele asi kuulub, on tehisintellekti praeguse kuvandi sisse sedavõrd kõhedust tekitavalt hästi ära peidetud, et levib ka arvamus, et seda „võivad käsutada kõik“.11 Siiski – kui pole kokku lepitud teisiti, sõltub see, mida kasutaja teha saab, omaniku äri- ja disainivalikutest. Täpselt nõnda, nagu Facebooki äri- ja disainivalikud on soosinud noorte kehakuvandi häireid12 ja genotsiidi.13

Kui pole kokku lepitud teisiti, sõltub see, mida kasutaja teha saab, omaniku äri- ja disainivalikutest.

Elon Musk on X

Seni kuni me pole saanud põhjalikult uurida TI-hüppe raames sõlmitavaid lepinguid Eesti riigi ja valitud tehisintellektimudeli(te) omanike vahel, tuleb siiski arvestada, et riik võimendab mitmesuguseid tehisaru üle kontrolli puudumisest tulenevaid riske. Missugused piirangud seatakse AI-mudeli omaniku õigusele mudelit vastavalt oma vajadustele suunata? Halvimal juhul (mööndes, et ma tegelikult ei kujuta ilmselt ette, mis on tõeliselt halvim) tähendab see midagi sellist, nagu lubas ühe tehisintellektimudeli omaniku Elon Muski jaanipäeva-aegne postitus14 – „kogu inimkonna teadmistepagasi kriitilist ümberkirjutamist puuduva info lisamiseks ja vigade kustutamiseks“, et oma AI-mudel Grok siis sellel ainult „tõelisele tõele“ tugineval keelekorpusel ümber treenida ja inimkonnale õige mõtlemise kujundamiseks tagasi kinkida. „Kes vastutab, miks mudel küsimuste peale just niisuguseid vastuseid (või suuniseid) annab?“ küsib Cybernetica vanemteadur Jan Willemson.15

Õnneks juhtusin kuulma, kuidas neuroteadlane Jaan Aru ütles, et TI-hüppe eesmärk peaks olema, et inimene ei jääks AI-st sõltuvaks.16 Ent selle tagamine näib isegi suurem eksperimentaalne väljakutse kui tehisintellekti tõestamine õpitehnoloogiana. Mugavus on inimlik patt ja tõenäosus suur, et paljud abituriendid lukustuvad just sellesse süsteemi, kuhu riik neid praegu orjaks müüb. Juba on märke selle kohta, kuidas tehisintellekti-ettevõtted kasvatavad oma põhifunktsioonide külge seniste ühismeedia võrgustikega sarnanevaid teenuseid, kuna on selge, et parim viis kasutajate oma platvormile lukustamiseks on neile tegevuste pakkumine ja seeläbi nende profileerimine võimalikult rohke andmekogumise põhjal.17 Tragikoomiliselt on TI-hüppe meediatiim täpselt seda ohtu – et riik kohustab gümnasiste jagama oma mõtlemise arengut puudutavaid andmeid – kirjeldava analüütilise arutluse patroneerivalt tembeldanud: „helilooja Gregor Kulla avab oma hirme“.18

Raske on olla julge, kui oled tibatilluke loom, ütles Notsu, ning tuleb kinnitada, et TI-hüpe meenutab praegu ikkagi pea ees tundmatus kohas vette hüppamist. Kõigi väheste gümnasistidega ühekorraga. Kas jääme ratastooli või saame kohapeal surma? Või kerkime ahhetavate kaaslaste silme all elusa ja tervena pinnale, veepiisad hommikupäikese valguses julgel rinnal pärlendamas?

Reaalsus: AI on niigi suure võimu ohtlik fantaasia

Et meie ühiskonnas pole selge, millest me räägime, kui räägime tehisintellektist, illustreerib selle sõna kasutamine üldnimetajana siis, kui selle kohta konverentse korraldame või sellest arenguhüppeid loodame. Meie tehnoloogilise tuleviku kuvandiloome on juba niigi suure võimuga huvipoolte kätes, kes peamiselt räägivad võimalustest ja parimal juhul tõdevad, et riske on ka, aga jätavad need kellegi teise mureks, sest fantaasiate täitumiseks „on usku vaja“. TI-hüpe illustreerib, kuidas lubame teadmata mõjuga eksperimentaalsel tehnoloogial selle ümber loodud fantaasia tõttu koloniseerida kõik, mida eelnevalt sedavõrd väärtustasime, et otsustasime need õppekavadesse toppida ja seal hoida.

Fantaasiad on ohtlikud, kui need satuvad elama inimeste pähe, kelle kätte on koondunud võim. Näeme seda praegu nii paremal kui vasakul, idas kui läänes. Tehisintellekt meeldib võimule, sest võimule meeldib võimendus ja tehisintellekt lubab enneolematut võimendust. Nii on praegu küll erakordselt hõlbus rääkida tehisintellektist, kuna see on kõigil nina all. Aga kogu tehisintellekti reaalse ja potentsiaalse tehnoloogilise võimekuse juures ei ole see ise kõige tähtsam teema, vaid ainult ere illustratsioon, seinal rippuv loosung.

Kõige tähtsam teema on tehnoloogia inimese võimestaja ja võimendajana. Tõele au andes võimendab iga jalgrattale järgnev tehnoloogia üha vähem ja vähem demokraatlikult igaühe enda jõudu ja pingutust ja üha rohkem kellegi teise huve – jättes indiviidi üha passiivsemaks. Nii illustreerib ka AI-temaatika ajatut trendi, kuidas tehnoloogiad on pahatihti erikujulise ja -tujulise (nii avaliku kui eraviisilise) võimu tööriistad üksikisiku allutamiseks (muide, tehnoloogiate vastupidist rakendamist nimetavad paljud võimud terrorismiks). Nii ei võta teie tööd ilmselt ära mitte tehisintellekt, vaid inimesed, kes seda kasutavad ja maailma üle ei hakka ilmselt võimutsema mitte tehisintellekt, vaid inimesed, kes seda omavad ja kontrollivad. See võim võib realiseeruda nii vahetu tööriistana (nagu näiteks autonoomne näotuvastusvõimekusega tapjadroon) kui ka „pehme tööriistana“, nagu on kontroll narratiivi ja sellest tingituna mõtlemise üle.

Kui riigikogu teaduspoliitika konverents neid küsimusi arutab, tuleb teadvustada sedagi, et ohuks demokraatiale võivad saada ka need läbipaistmatud algoritmid, mis kodanikeni jõuavad riiklikult edendatud „parimate õpitehnoloogiate“ vahendusel. Nii illustreerib juba otsus meie ühiseid ressursse TI-hüppesse paigutada Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse instituudi teaduri ja Eesti tuleviku-uuringute instituudi tegevjuhi Johanna Vallistu kirjeldatud ajaloolist mustrit, mille puhul väike rühm tehnoloogiasektori eestvedajaid ja nende mõjukaid toetajaid teeb valikuid, mis sisult ei kuulu nende kompetentsi.19 Paraku pole ime, et selliseid otsuseid on ikka veel lihtne esitada kuvandiloome „eestlased on tehnoloogiarahvas“ väite kastmes, mille sisuks on praeguseks õpitud abitus või omamoodi Stockholmi sündroom – me ei tule enam selle pealegi, et ühiskonna tehnologiseerimise otsused demokraatlikku arutelu eeldaksid.

Mis oleks ühiskondlik reaalsusekontroll?

Tehisintellekti hoogsalt rakendava või sellest fantaseeriva ühiskonna ees seisvate – ehkki praegu arutelude ja projektide ulatusest välja jäävate – küsimuste esitamiseks saaks riigikogus teha eraldi ettelugemispäeva.20 Et need ei ole enam ulmeraamatute valdkond, vaid maailm, mille kohta me peame normaalsuse säilitamise lootuses küsimusi esitama, illustreerib kui sügavale tehisintellekti-vaimustuse/vältimatuse metastaasid ja neist tingitud riskide eiramine ühiskonnas ulatuvad. Ent kas tegeleme küsimusega, missugune on sõnumi inimlikustamiseks rakendatud tehisintellekti keskkonnamõju,21 või küsimusega, kas tõesti soovime, et pettus – panna elutu masin andma inimlikuna näivat väljundit, oleks võimalikult osav?

Mis me ise oleme?

Nii tehisintellekti praeguseks realiseerunud funktsioonid kui ka fantastilised narratiivid mõjutavad seda, kuidas inimene ja inimkond tajub maailma ja iseennast selle sees. Pole isegi tähtis, kas tehisintellekt „mõtlemise abivahendina“ kunagi realiseerub, andes selle omanikule kontrolli kasutajate mõtlemist mõjutada kordades sügavamal tasandil kui ühismeedia. Sest ainuüksi implitsiitse loo keerutamine sellest, justkui inimese enda võimed pole enam piisavalt head, et ilma tehisintellekti abita e-kirja kirjutada, sisukat mõtet sõnastada või et igaüks peaks tehisintellekti kasutama ja et sellest hoidumine tähendab mahajäämust, mõjutab miljardite inimeste enesetaju. Nii toimib kunstliku mõtlemisproteesina esitletav tehisintellekt masside mõtlemise kontrollimise vahendina väga hästi ka siis, kui see üldse neid asju ei tee, mida sellele omistatakse (mis üldjuhul ka tõele vastab).

Kes me oleme? Et vastamist alustada, siis laiemas mõttes toob tehisintellekti intensiivne tulek vajaduse korrata vana teemat, et me ei ole tehnoloogiarahvas. See väide on mingile osale meie ühiskonnast palju lõbu toonud mainekujunduslik sõnum. Keegi ei ole rohkem või vähem tehnoloogiarahvas. Me võime leiutada ja kasutada tehnoloogiaid, aga me oleme ikkagi osa loodusest. Loodus hõlmab meid.

Tehisintellekt on virtuaalmaailm. See ei ole füüsiline maailm. Virtuaalmaailma minnes on suurem tõenäosus tõeline maailm unustada. Aga me ise oleme siinses maailmas. Veel. On inimesi, kes tunnevad, et võiksime oma sideme füüsilise maailmaga minetada ja unustada. Selle üle võib arutleda. Aga tehnoloogiate kasutamine ei saa olla kohustus. Me võime otsustada seda teha, kui see on mõistlik ja võime otsustada ka, et see ei ole mõistlik.

Tehnoloogiate kasutamine või mittekasutamine peaks olema igaühe ja iga ühiskonna vaba valik. Nagu on vabatahtlik palju muudki kuni ennastkahjustava tegevuseni, näiteks ebatervislik eluviis.

Kui teeme ühe täna laheda või tähtsa tehnoloogia kasutamise kohustuslikuks või suuname sellesse ebaproportsionaalselt palju ühiseid ressursse, tuleb see millegi muu arvelt. Me kipume iseenesestmõistetavalt võtma oma ühiskonna – eriti, mis puudutab meie ühiste avalike ressursside arvelt toimuvat, üha digitehnoloogilisemaks muutumist ilma sellekohase demokraatliku aruteluta. Kui tehnoloogia teatab nii valjult, et see teeb elu paremaks, siis on meil vaja topelt kõvasti pingutada, et mitte unustada küsida, mis hinnaga, ja et äkki oleks ilma selleta veel parem? Iga asja juures, mida tehisintellektiga parendada plaanime, tuleb küsida, kas isegi parim saavutatav tulemus viib meid inimeseks olemisele lähemale või kaugemale.

1 Ardo Reinsalu, Aeg pärast masinaid. – Sirp 16. V 2025.

2 Tiit Hennoste, Kateedrist hullupalati. – Sirp 27. II 2025.

3 XII teaduspoliitika konverents „Teadus kui Eesti arengumootor. Riik, inimesed, tehisaru“.

4 Uus peatükk Eesti haridusloos: tehisaru teeb eestlastest targemad õppijad. – Vabariigi Presidendi Kantselei 25. II 2025.

5 Oleg Shvaikovsky, Tehisaru on juba klassiruumides ja kodudes. – ERR 10. VI 2025.

6 Diana Poudel, Palun paneme TI-hüppele pidurit. – ERR 27. V 2025.

7 Jürgen Rooste, Elagu väikesed asjad! – Õpetajate Leht 28. VIII 2025.

8 Tiia Kõnnussaar, Marju Lauristin, Tehisaru, haridus ja inimeseks olemine. – Sirp 11. IV 2025.

9 Karl Pütsepp, TI-hüppe algatus on tervitatav, kui mõtestatakse sisu. – Sirp 27. II 2025.

10 Dan Bogdanov, Tehisintellekt aitab neid, kes seda kontrollida suudavad. – ERR 19. IX 2025.

11 Jaak Vilo, Hea džinn, täida kõik mu käsud. – ERR 27. V 2025.

12 Jasmine Fardouly, Phillippa C. Diedrichs, Lenny R. Vartanian, Emma Halliwell, Social comparisons on social media: The impact of Facebook on young women’s body image concerns and mood. – Body Image 2015, 13.