Kohalike valimiste juba realiseerunud tulemus on ka ajaloo suurima puudujäägiga koostatud riigieelarve eelnõu. Täpselt Euroopa Komisjoni lubatud 4,5 protsendi suuruse defitsiidiga eelarve, mis näeb ette enam kui miljardi euro laenamist palkade, pensionide ja toetuste maksmiseks ning tõstmiseks, aga lisaks sellele Reformierakonna vaates kriitilistele valijarühmadele tulumaksu alandamiseks räägib selget keelt. Küsitlustes läbi aegade kõige madalamale tasemele langenud toetuse taastamine on absoluutne prioriteet, mis on prügikasti saatnud Reformierakonna pikaajalised põhimõtted ja Eesti senise rahanduspoliitika.
Omaette küsimus on, kas kõik Reformierakonna fraktsiooni liikmed riigikogus riigieelarve poolt hääletavad, arvestades selle tulemuspõhisest vormist tulenevat läbipaistmatust.
Põhimõttelised muutused on juhtiva valitsuserakonna, aga ka teiste erakondade hoiakutes toimunud energeetika ja keskkonna osas.
Veel eelmisel aastal Reformierakonna poliitikute poolt ametnike suunamisel peale surutud üleminek sajaprotsendiliselt “rohelisele” energiale on päevakorrast maas. Reformierakonna uus kliimaminister on hoopis energeetikaminister, uues energiamajanduse arengukavas on esikohal elektri konkurentsivõimeline hind ja varustuskindlus. Absurdset kliimaseadust ei tule. Suuremad roheaktivistid on nii erakondades kui ka ametnike seas tagaplaanile nihutatud või lausa ametist lahkunud. Kõige enam paistab silma, kuidas erakondade retoorika on täielikult muutunud.
Ja mitte ainult energia osas. Mõne päeva eest küsisid saatejuhid Vikerraadio valimisdebatis erakondade suhtumist autode kiiruspiirangute allapoole toomise plaani, mille ametnikud on liiklusohutuse kavasse sisse kirjutanud. Mitte ükski poliitik seda ei toetanud. Nii toksiliseks on autojuhtide kiusamine vähem kui aastaga saanud. Kastirattaga keegi peavoolu erakondadest enam kampaaniat tegema ei kipu.
Kõike seda arvestades tuleb tõdeda, et aeg-ajalt kõlav üleskutse hoida kohalikud valimised eraldi üleriiklikust poliitikast on kas rumal või lausa pahatahtlik. Loomulikult on igas omavalitsuses konkreetsed selle omavalitsuse teemad ja küsimused, millele valijad tahavad anda oma vastuse. Kohalikud teemad on aga alati seotud üleriikliku poliitikaga − nii erakondade ja inimeste kaudu kui ka läbi valdkondade, nagu energeetika, maksud, eelarve, haridus, keskkond, töökohad ja sissetulekud.