Öeldakse, et kui haritud naisterahvas meesterahvale külla tuleb, siis on üks esimesi muljet kujundavaid asju raamaturiiul. Kas see üldse on olemas, mis seal sisaldub ja kuidas see on ritta seatud? Edasi kõnelevad juba kaaned.
Minu koduriiuleis on jämedalt kahte sorti teosed: eesti- ja võõrkeelsed. Kuidagi märkamatult liiguvad eestikeelsed esiplaanile, aga teised jäävad pisut peidus olevale riiulile. Miks? Osalt võib see olla alateadlik soov rõhutada oma peamist identiteeti. Kindlasti on ka pedagoogiline motiiv: kasvavad lapsed võiksid juba varakult tunda eesti kirjandusklassika juuresolekut – isegi kui selle lugemiseni läheb veel aega.
Ja siit jõuame kolmanda motiivini: need eestikeelsed raamatud on nii kaunis köites, nii hästi palendatud, et muudavat oma esilolekuga toa hubaseks. Kui raamatuseljale on mõjusalt pandud Underi luuletus (raamat «Valhalla aeg») või kiirgab köitest kaalukat väärikust (Toomas Pauli «Iga raamat avab uue akna»), siis hakkab see iseenesest sisu toetama. Teiste sõnadega on too sisu – isegi riiulis passiivselt oma aega oodates – sulle justkui füüsiliselt ligidal.