Vaatasin saateks valmistudes järele, ega mu mälu ei peta, ja tõesti ei peta, et Eesti tööhõive on väga kõrge, võib-olla mitte ajaloo kõige kõrgem, on olnud paremaid hetki, näiteks aastal 2019, aga põhimõtteliselt on Eestis ikkagi väga kõrge tööjõu määr.
Tõepoolest, ja see on liikunud kogu aeg ülespoole, üha rohkem inimesi on ühel või teisel viisil endale rakenduse või väljakutse leidnud. Covidi tõttu tuli küll väike tagasiminek, aga põhimõtteliselt oleme väga lähedal ajaloo kõrgtasemele.
Ehk piltlikult öeldes ei tohiks töötukassa ukse taga järjekorda olla. Või siiski?
Järjekorda ei ole. Mitte ainult tööhõive pole liikunud üles, vaid vähemalt viimastel kvartalitel on ka töötus hakanud allapoole tulema. Nii et need asjad on liikunud paremuse suunas. Üha rohkem saavad meie kliendid abi telefonis või e-kanalis, näiteks Teamsi vahendusel, seega alati ei peagi kohale tulema. Nagu ka pangateenused liikusid aastaid tagasi suuresti internetti, oleme meiegi tegutsenud selle nimel, et üha rohkem inimesi saaks abi kiiremini ja efektiivsemalt seal, kus nad on, et nad ei pea tingimata kodust välja tulema.
Olete üsna hiljuti töötukassas alustanud, ilmselt on teil veel säilinud teistsugune kõrvaltvaade või väikese üllatuse moment, et vaatad mingisuguseid näitajaid ja imestad, et ohoo, see asi on paremini või halvemini, kui ma arvasin. Millised need põhilised üllatusmomendid, kui Eesti tööturust rääkida, siis on?
Tõite välja õige asja. Mõned arvavad, et see on miinus, ma ise arvan, et see on eelis, et ma saan tuua väljastpoolt sissevaadet. See pole ainult töötukassas nii, ka mujal, sest mu elu on niimoodi kujunenud, et olen saanud elada eri riikides ning töötada eri sektorites. Nüüd sattusin avalikku sektorisse ja arvan, et see vaade tuleb kasuks. Tegelikult on ju hea aeg-ajalt vaadata asjadele värske pilguga.
Kui küsite konkreetselt töötukassa kohta, siis nende viie kuu jooksul, mis ma olen seal olnud, ei saa ma öelda, et oleks suuri üllatusi, sest enamik teemadest, mis puudutavad organisatsiooni või juhtimist, on suhteliselt universaalsed.
Kui midagi välja tuua, siis minu jaoks oli ausalt üllatav see, kui kõrge on Eestis noorte töötus. Kuigi üldine trend on viimastel aastatel liikunud pigem positiivses suunas, on üks nurk, mis on natuke liikunud vastassuunas. See on tõesti üks koht, millega me peame rohkem tegelema.
Ka mulle torkas sotsiaaldemograafiliste gruppide tööhõive ja tööpuuduse näitajaid vaadates silma, et üle 25 protsendi alla 25-aastastest noortest, on tööta. Mitte ainult seetõttu, et nad õpiksid kuskil, vaid nad pole tööd leidnud. See on märkimisväärselt kõrgem tase kui Eesti inimeste seas keskmiselt. Mis on selle põhjus?
Kombinatsioon erinevatest asjadest. Oli covidi mõju, kus osad sektorid, kus on suur noorte osakaal, said kõige rohkem pihta. Covidi ajal pandi kinni restoranid.
Teenusmajandus.
Jah. Või meelelahutus, kus noored on tihti tööl. Need kohad läksid kinni ja võib-olla korraldati ka tööd natuke ümber ning noored liikusid edasi.
Natuke on ka see mõju, et on igasugused uued töövormid. Kes loob mingit sisu ja müüb seda kuhugi, kes tegeleb interneti teel mingite teenuste osutamisega, mis iganes, seal on noorte osakaal natuke suurem.
Aga kindlasti on asi ka selles, et kuna Eesti majandusel on viimase 30 aasta perspektiivis hästi läinud, siis on nende noorte vanematel samuti hästi läinud ja neil on olnud võimalus pakkuda noortele boonust, et nad saavad kauem kodus olla, vanemad saavad neid rohkem toetada. Seetõttu lükkavad noored edasi iseseisvumist, tegelikult on ju mõnes mõttes mugav ka, kui keegi sulle hommikul pudru valmis teeb ja sokid ära peseb.
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Noorte tööhõivest on viimastel nädalatel olnud palju juttu hoopis teise nurga alt ning alates ministritest ja lõpetades ajakirjanikega oli see kõigile üllatus. Septembrikuust laienes koolikohustus kõikidele alla 18-aastastele inimestele, eelkõige gümnaasiumieale, kes on 16-18-eluaasta vahel. Selgub, et mingi varem kehtinud seaduse põhjal annavad need kaks asja kombinatsioonis sellise tulemuse, et gümnaasiumieas noored ei tohigi rohkem töötada kui kaks tundi päevas, pluss muud piiranguid. Ehk kui mõni restoran võttis varem 17-aastase tööle, siis nüüd ei taha ta selle jamaga tegeleda, et joonistada graafikusse mingi väga napi koormusega töötaja. Ta võtab inimese, kes saab täita kaheksatunnise tööpäeva.
Huvitav, et me ühest küljest vaatame, et noorte seas on 26-27 protsenti tööpuudust ja siis saame üllatusega teada, et me ei lase ise neil tööl käia.
Siin on natuke see, et proovisime parimat, aga välja kukkus nagu tavaliselt.
Kust see pihta hakkas, on täiesti mõistetav, arusaadav ja isegi üllas kavatsus, et Eesti majandus saaks areneda, luua rohkem lisandväärtust vajab muu hulgas seda, et inimesed on hästi haritud. Tänapäeval ei ole hea haridus ainult põhikooliharidus, me soovime, et meie noored lähevad kas gümnaasiumisse või kutsekooli, omandavad erialaseid teadmisi ja oskusi.
See on täiesti mõistetav ja loogiline, aga võib-olla läksime me natuke hoogu ning sellega tulid kaasa ka tööaja piirangud, mida te mainisite.
Tahan tunnustada majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, kes niipea, kui see asi jõustus ja teemaks muutus, võttis väga pragmaatilise lähenemise, et läksime tõepoolest natuke üle võlli, võtame uuesti huvigrupid ja eksperdid kokku ning kuulame, mida tööandjad ja noorteorganisatsioonid räägivad ning äkki saame hakkama nii, et ei piira seda nii palju.
See on tasakaalu otsimine, me ei saa ju eeldada, et noor inimene teeb kaheksa tundi tööd ja siis teeb veel koolipäeva otsa, õpib ja magamiseks aega ei jäägi, see pole ka okei.
Aga mulle ei tundu mõistlik piirata noorte tööaega kahe tunniga, sest see tähendab reaalselt seda, et noored, kes tahavad käia tööl, saavad väga hästi hakkama kooli- ja muude asjadega, neid lihtsalt ei võeta tööle, sest see on tööandja jaoks liiga suur peavalu. Ta jätab pigem noore palkamata või, mis ei ole ka hea lahendus, palkab noore ebaseaduslikult ning noor pole legaalselt tööturul.
Hariduse küsimus on keeruline küsimus. Ühelt poolt on meil haridusminister, kes on viimastel nädalatel korduvalt öelnud, et eesmärk on see, et kõik inimesed saaksid vähemalt keskhariduse, parem veel et kõrghariduse, sest see teeb kõigi elu paremaks. Võib tõlgendada statistikat ka nii, aga põhjuslikku seost inimese hariduse ja tema tulevase sissetuleku vahel peaaegu ei ole. Kui inimene on nutikas, saab hea hariduse, siis on ta tõenäoliselt võimeline rohkem raha teenima ja paremini elama, aga kui inimesel ei õnnestu hariduse saamine ega töötamine, siis tõenäoliselt on ka tema sissetulek väiksem. Pigem on selline loogika.
Ma arvan, et haridusminister ja -ministeerium tahavad tõenäoliselt teha ikkagi asju paremaks, vaatame kas või kutseharidusreformi, mille nad on päris laialt ette võtnud.
Kui me vaatame noorte töötute statistikat, siis riigid, kus on see väga madal, näiteks Saksamaa, seal on väga suured traditsioonid – kutseharidus, igasugune praktika –, et sa sa ei pea minema tingimata ülikooli, vaid omandad kutseoskuse, käid ettevõttes praktikal, sind koolitatakse, on mentorlus- ja tugisüsteemid. On praktiline õpe ja need ametid au sees.
Ei ole nii, et sa oled kõva mees, kui oled ülikoolipaberitega insener. Sa oled kõva mees ka siis, kui oled õppinud kutsekoolis tööpinki käsitlema või mingit robotit juhtima ja saad sellega ilusti hakkama.
Või oled lihtsalt kõva tisler või ehitaja. Saksamaal on tõesti ajalooline traditsioon, meistrid ja sellid, aga meile kõlab see kuidagi arhailiselt, kuigi on päris asi.
Ei kõla arhailiselt. Mingil hetkel hakkasime me üle fetišeerima kõrghariduse tähtsust, kõigil pidi see olema ja endalegi tundus omal ajal jube tähtis, kui õpid majandust, rahvusvahelisi suhteid või politoloogiat. Aga mis on praktiline tulemus, aitab see sind tööturule? See on ju võtmeküsimus.
Ma ei toeta ka seda, et me hakkaks riigina väga täpselt ette kirjutama, et sina lähed IT-tehnikuks, sina inseneriks, sina arstiks ja sina tisleriks. Pigem mõtleme, kuidas seda kaasaegselt lahendada, arvan, et siin on päris ägedaid lahendusi.
Siin on ka see oht, et kui inimene omandab eriala – soovitan vaadata Eesti ülikoolide poolt pakutavaid erialasid, sealt leiab väga huvitavaid asju, kui viisakalt öelda –, aga tulemus on see, et noor läheb mingit ambitsioonikat eriala omandama, lõpetab selle, saab diplomi ja siis leiab ennast näiteks Rimist kaubapaigutajana.
Tekib frustratsioon, et mida ma seal ülikoolis õppisin, miks ma nii palju vaeva nägin, kui ma erialast tööd ei leia. Kuhugi tagaplaanile jääb fakt, et vastaval erialal pole Eestis üldse töökohti ega tule ka.
Nõus. Miks ma arvan, et see Saksamaa näide on huvitav – kõik ei pea minema tingimata ülikooli, saab kutseoskusi omandada kutseharidussüsteemis või juba ettevõtetes praktikaprogrammide raames.
Teine näide. Mõned kuud tagasi kohtusin Euroopa kolleegidega ning Tšehhi töötukassa juht rääkis ühest huvitavast eksperimendist, mida nemad tegid. Nad hakkasid arvutama mitte ainult ülikoolide lõikes, aga ka erialade lõikes tõenäosust, et kui sa lähed sinna õppima ülikooli seda eriala, siis tõenäosus, et sa viie aasta pärast oled tööl, on x protsenti ning su keskmine palk on selline. Siis proovisid nad müüa seda mudelit koolidele ja haridusministeeriumile, mille peale jäid kõik viisakalt öeldes mõtlikuks. Seejärel arvasid nad, et see oli äkki liiga innovatiivne lähenemine ning hakkasid infot oma veebis avalikustama.
Mingitel erialadel ilmselt konkurss langes.
Ma seda ei küsinud, kas on ka näha mingeid muutusi ja tulemusi, aga vähemalt on sul noore inimesena see info olemas. Lähed vaatad veebilehelt, et kui mind huvitab teatud värk, siis kui tõenäoliselt ma vastavalt sellele erialale tööd leian, on see 30 või 50 protsenti ning kas siis seda infot teades see eriala endiselt huvitab. Ja ka palgaskaalal seda vaadates saab teha teadlikumaid valikuid.
Seda võiks Eestiski teha.
Proovime, äkki teeme.
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Nimetasite inimesi, kes tulevad teie juurde tööd otsima, klientideks, mis kõlab väga ilusti, aga kui inimesel pole tööd ja see olukord on vastu tema tahtmist kestnud pikalt, siis on inimene lisaks sellele, et ta on teie klient, ka vaene. See on ka noore inimese jaoks väga raske, kui oled sunnitud oma vanemate või perekonna kulul elama, ei leia erialast tööd või polegi eriala. Vaesus on tõsine ühiskondlik probleem, mis ei ole välja mõeldud, mis eksisteerib päriselt.
Vaatasin sel teemal haridusministri intervjuusid ja mõtlesin, et võib ka olla ju niimoodi, et need inimesed, kes otsustavad seaduste ja poliitikate üle, ei oma sellist tutvusringkonda, kus oleks inimesi, kes peavad tööl käima selle pärast et ema saab miinimumpalka ja pole perekonnal raha, et kedagi ülal pidada – ei olegi valikut, et läheks ülikooli, sest peab juba keskkooli kõrvalt tööle minema. Palju töötukassast vaadates vaesust silma paistab?
Meil on kliendinimekirjas väga erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesi. Tihti on väljakutsed seotud, võib ju filosofeerida, mis on põhjus ja mis tagajärg, ka hariduse ja perekondliku tausta mõttes. Siin on mitmeid faktoreid.
Kuni kohani, kus sa elad.
Jah, elukoht. Ise me mõtleme, et Eesti on väike riik, aga vaadates rahvaarvu, siis võib olla ka suur.
Pean silmas seda, et Hollandis elab sama suurel territooriumil 10 korda rohkem inimesi. Pole imestada, et seal on infrastruktuur, telekommunikatsioon, teedevõrk, kõik asjad oluliselt paremad ja inimestel on lihtsam tööle jõuda. Kui sa elad aga Räpina ja Vastseliina vahel, siis sellega kaasnevad spetsiifilised väljakutsed.
Kuni selleni välja, kui sa tahad töörände mõttes Räpina kandist, mis on kindlasti väga ilus koht, kolida Tartusse või Tallinnasse, siis ei kata sinu olemasoleva kinnisvara müügi tulu isegi väikest osa sellest kulust, mis kaasneb uue kinnisvara ostmise või rentimisega Tallinnas.
Ma vaataks seda nii, et on plussid ja miinused. Olen suve jooksul käinud läbi töötukassa esindusi Eesti kõikides maakondades. Igal pool olen alati proovinud jõuda vähemalt ühte ettevõttesse, mõnikord ka mitmesse, mõnikord ka mõnda kutsekooli või muude kohta, et küsida, miks te olete siin ja kuidas teil siin läheb.
Olen kuulnud päris huvitavaid lugusid, see ei ole ainult see, et seal pole midagi. Vastupidi, tihti on seal teised põhjused ja eelised, miks just seal olla või miks ettevõtted seal on.
Sõltub ju ka erinevatest asjadest, ei ole ainult see, et kõik ettevõtted peavad olema Tallinnas või Tartus, paljud küll on Tallinna ümbruses ja Tartus, aga ka Räpinas oli väga äge ettevõte. Euroopa üks pikema ajalooga järjest tegutsev tootmisettevõte on Räpina paberitehas. Nad teevad seal remonti, on väga vana hoone, nad on investeerinud tehnoloogiasse, neil on hästi palju noori töötajaid. Juht rääkis, kuidas nad noori koolitavad.
Nemad koolitavad ise?
Jah, täpselt. Tehnoloogia on nii spetsiifiline, nad ütlesid, et on lihtsam ja loogilisem kohapeal koolitada, kui võtta kutseharidussüsteemist ja hakata ümber koolitama.
Ma ei taha halvasti öelda kutseharidussüsteemi kohta, sealt tuleb ka kindlasti häid eksperte ja spetsialiste, aga kuulen tihti, et ettevõtjad koolitavad ise endale vajaliku tööjõudu.
Seda on aastakümneid Eestis räägitud, et meil on piirkonnad, kus on mingisugused eeldused mingisuguse konkreetse ettevõtlusega tegelemiseks, tavaliselt kas tööstus, transport või energeetika ning seal ei ole spetsiifilisi töötajaid lihtne leida. Tüüpiline näide on Ida-Virumaa, kus on suur energeetikasektor ja paljud inimesed on käinud Tallinnast või Tartust Ida-Virumaale tööle.
On ka selliseid näiteid, kus kuskil on tekkinud mingisugune klaster, näiteks puidutööstuse erialal järgneb üks ettevõte teisele ja lõpuks on niimoodi, et sinna hakkab mujalt Eestist vastavate oskustega tööjõudu kokku sõitma. Aga kokkuvõttes on see ikkagi geograafiliselt ja sotsiaalselt sobimatu struktuuri vastuolu.
See on tavaline, vaevalt et Eesti siin unikaalne on.
Olen näiteks Ameerika Ühendriikides pikalt elanud, see on suur riik ja mul oli seal sõpru, kes sõitsid igal hommikul tööle kaks tundi ja õhtul tagasi.
Eestis ei teeks seda keegi.
No miks ei tee. Olen pärit Rakverest, mul on üks klassivend, kes on viimased 30 aastat sõitnud igal hommikul Rakverest Tallinnasse tööle ja õhtul koju. Ei ole enam päris kaht tundi, täna on tee parem, aga ma arvangi, et seda peaks rohkem tegema, olema rohkem avatud sellistele võimalustele. On põhjuseid, miks inimesed valivad elada Tallinnas, aga on ka põhjuseid, miks nad valivad elada Rakveres.
Üks teine sõber kolis aastaid tagasi Elvasse ja me korra viskasime nalja, et mis sul viga on, kas midagi läks valesti? Aga tegelikult naudib ta sealset elu täiega, ta on suur Elva fänn ning õnnelik, et laps saab rahulikult ise lasteaeda jalutada, et see on turvaline keskkond ning seal on tore, saab sporti teha ja kõik on ümberringi kättesaadav.
Või vaatame ettevõtja seisukohalt. Olen küsinud, et miks sa siin oled, näiteks logistika, toorme või turu mõttes ei tundu loogiline koht, aga mõnikord on vastus praktilisem või lihtsam, et siin on normaalne kohalik omavalitsus, nad on hästi juhitud, sain oma ehitusload ja muud värgid kiiresti kätte, maa oli odav ja saadaval, sain lihtsasti asjad tehtud, tehase kiiresti avatud, et kui ma oleksin olnud suuremas omavalitsuses, oleks äkki läinud kolm või viis aastat. Põhjused on jälle erinevad. Otsime võimalusi.
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Märkamatult jõudsimegi Eesti konkurentsivõimeni. Kui eelmist mõtet jätkata, siis oleks võib-olla üks paremaid ideid Eesti majandusliku potentsiaali rakendamiseks see, kui me korraliku ühistranspordi ja teedevõrgustikuga, alates raudteedest ja lõpetades maanteedega, kogu Eesti ära ühendaksime? See oleks hea regionaalpoliitika, hea tööturupoliitika ja head investeerimiskliimat soodustav. Kui seesama Rakvere klassivend saaks igal hommikul 40 minutiga rongiga Tallinnasse ja tagasi, ta ei peaks autoroolis olema, ma arvan, et tema elukvaliteet ja töine panus kindlasti paraneksid.
Infrastruktuur saaks alati olla parem, samas ma arvan, et see ei ole nii hull. Arvestades, kui vähe inimesi elab meie riigi territooriumil, on meie teedevõrgustik päris hea. Kindlasti on kohti, kus ühistransport, ka rongiühendused võiksid olla paremad, selles ei ole küsimust.
Aga ka hoiakutes on asi. Ei ole nii, et olen külakoolis olnud 20 aastat õpetaja, nüüd pandi külakool kinni ja mu elu on läbi. Äkki on kuskil kõrvalkülas, -vallas või -linnas kool, kui sa tahad olla õpetaja, siis saab sinna bussi, auto, mõnikord jalgrattaga kohale.
On ka muid karjäärivõimalusi, me peame avatud olema.
Kui Eesti konkurentsivõimet pisut laiema pilguga vaadata, teie eelmised rollid annavad selleks põhjust, siis mis see põhiline Eesti ressurss on, millega me võiksime mingil hetkel Euroopa viie rikkama riigi hulka jõuda?
Lühidalt kokkuvõttes mahub see kahe kõrva vahele.
Aga inimesi on meil vähe.
Inimesi on vähe, aga teistpidi on see eelis. See tähendab, et sul on lihtsam asju ära teha. Suure auriku ümberpööramine on ju keerulisem ja aeganõudvam kui väikse paadi kursimuutused.
Kui me mõtleme, millised olid faktorid Eesti edu taga algusaastatel, siis mulle tundub, et natuke oli see ka pluss, et meil on vähe inimesi. Saime mingeid otsuseid teha kiiremini ja julgemalt teele minna, kui mõnes teises riigis alles tehti analüüse ja arutati ja mõeldi ja saati komiteedes või nõukodades kokku.
Kui ma 1990. aastate algust meenutan, siis lisaks sellele, et meil olid inimesed, kel oli päris hea haridus ja kes olid väga paindlikud, oli väga suureks eeliseks meie erakordselt madal kulutase, väga madalad palgad, ka muud kulud olid väga madalad, elekter praktiliselt ilma hinnata, maa, kõik tootmisressursid, kinnisvara – see on kõik tänaseks kadunud. Peame kuidagi kõike seda, mis on vahepealse aja jooksul kallimaks läinud, kompenseerima selle kahe kõrva vahel oleva asja paranemisega.
Jah, olen nõus. Eks elu muutub kogu aeg, mingid faktorid on kindlasti muutunud, madalaid palku või odavat elektrit ei saa enam Eesti eeliseks pidada. Aga ma väidan, et see, mis on kahe kõrva vahel, ei ole muutunud.
Suhtlesin mõned nädalad tagasi Markus Villiguga – noor mees, kes on juba täna maailmatasemel tegija. Kui ma vaatan 10 või 20 aasta perspektiivi, siis ta võib olla maailma üks edukamaid ettevõtjaid, üks maailma jõukamaid inimesi, ja ta tuleb Eestist, täpsemalt Saaremaalt.
Markus Villig on üks näide, aga meil on siin natuke rohkem inimesi, kõik ei saa olla edukad ettevõtjad, alati on ka inimesed, kes on palgatöötajad, väikeettevõtjad või avaliku sektori töötajad. Seega küsimus konkurentsivõimest puhtalt inimressursi põhjal jääb, me peaksime midagi näiteks soomlastest või isegi rootslastest palju paremini tegema.
Alati on tore paremini teha. Kunagi käis meil suur kampaania, et mis on Eesti Nokia, kuskil käib see hull otsing võib-olla siiamaani ja see on ka tore.
Kui me räägime ettevõtlusest või innovatsioonist, siis kui keegi mõtleb välja mingeid uusi droone või muud tehnoloogiat, siis see on äge, aga mis läheb aeg-ajalt meelest ära, kui me vaatame maailma ajalugu, siis minu teada ei ole mitte kuskil mitte kunagi olnud niisugust asja, et innovatsioon on eelkõige midagi uut, millegi uue väljamõtlemine. Valdav enamus innovatsioonist on alati mitte mida, vaid kuidas.
Olemasolevate asjade parandamine.
Jah, ära tegemine, täiustamine, parandamine, pidev õppimine, areng. Seesama Markus Villig, Bolt, ei leiutanud ju ärimudelit, nad on lihtsalt üht juba leiutatud ärimudelit teinud oluliselt paremini, kiiremini, tõhusamalt, praktilisemalt. Siin on jällegi meie väiksus meie eeliseks.
Kuidas Eesti ettevõtluskeskkond praegu tundub? Meil on justkui ühest küljest jätkuvalt väga lihtne reeglistik, üsna dünaamiline vaade asjadele, aga teisest küljest tundub, et iga natukese aja tagant tuleb mingi uus piirang, seadus või regulatsioon. On meil ju valitsuse juurde lausa tööle pandud piirangute ja regulatsioonide tühistamise ettevõtjate nõukoda. Asi on ikka väga halb, kui valitsus ise seda teeb.
Raske on muidugi kuskile selle skaalal end paigutada, aga mulle tundub, et regulatsioonide ja piirangute mõttes me tavalisest Euroopa Liidu riigist ei erine.
Ma tooks siin välja kaks asja, esiteks kogu see regulatsioonide tulv, oleme ausad, ise me hääletasime selle poolt, tahtsime saada Euroopa Liitu.
Alati see päris nii ei ole.
Suur osa on tulnud kaasa sellega, et me tahtsime erinevatel põhjustel saada Euroopa Liitu ja me ei saanud väga palju aru, mis see kaasavara on. Alles aastate jooksul hakkame sinna kirstu sisse vaatama sinna ja kaasavara inventuuri tegema ning saame aru, et pagan, päris palju igasugust kaasavara tuli kaasa, mida võib-olla väga ei tahakski.
Teine asi, millega ma nõustun, kus me oleme läinud natuke hoogu ja ühe te ka enne välja tõite, kui me noorte töötamisest rääkisime. Et oleme aeg-ajalt oma suures usinuses hakanud Euroopa Liidu regulatsioonidele, ka igasugustele muudele regulatsioonidele keerama veel vinti juurde, sest teatavasti oleme me töökad ja tublid, üritame isegi sakslastele silmi ette teha, kui usinalt me reegleid järgime ja kui täpselt me tahame kõike reguleerida. Sellega ma nõustun, et oleme läinud liiga hoogu.
Valitsus, ettevõtjad, eri osapooled on seda pikalt arutanud, nüüd on hakatud panema selgasid kokku, et hakkame vaikselt seda jama korda tegema.
Muide, mis puudutab Euroopa Liiduga liitumisel saadud kaasavara kirstu, siis mulle tundub, et see on natuke imeline kirst. See, mis oli seal sees siis, kui me läbirääkimisi alustasime, oli tollal tõesti see, mis sealt seest paistis, aga praegu on seal kirstus hoopis muud asjad.
Eks sinna on juurde toodetud.
Just.
Usinad inimesed Brüsselis ja igal pool töötavad.
Finantssektor peaks teile väga hästi tuttav olema, see on üks koht, kus kaasavara joonlaudu, malle ja käeraudu on väga palju juurde tekkinud. Pangandus ja finantssektor aastal 2010 ja 2025 on kaks täiesti erinevat maailma. Me oleme isegi ühe teatrietenduse suutnud sellest teha, mis on päris hea.
Eks meil on neid teatrietendusi ka meedias lahti rullunud, Danske nimeline teatrietendus ja muud.
Ma nõustun, et see maailm on kõvasti muutunud. Eks me peame kohanema, väikse riigina toob see meile eriti suuri väljakutseid, sest kui sa oled suur riik, näiteks Saksamaa, siis on sul palju ressursse, palju inimesi, võib-olla lihtsam ära absorbeerida, kogu selle ballastiga hakkama saada. Kui meie aga läheme jälle liiga hoogu, siis on see ballast pärast nii raske, et äri enam ei jõuagi teha.
Uputab ära.
Kuidas teile paistab Eesti ettevõtja juurdepääs kapitalile võrdluses teiste riikidega, mis on ju oluline konkurentsieelis või siis -puudus?
Paarkümmend aastat tagasi sain selle teemaga rohkem kokku puutuda, kui ma börsil olin ja hakkasime sellega tegelema. Ega see kapitaliturgude areng ei ole ainult Eesti teema, me kõik teame, et Euroopas on päris suured väljakutsed, kui me näiteks võrdleme USA-ga, kapitaliturud on endiselt hästi fragmenteeritud, aga pigem ma usun, et see läheb aja jooksul paremaks, on paremaks läinudki, kui vaadata, kuidas ettevõtjad kaasavad täna kapitali.
20 aastat tagasi oli ainult üks uks, pangad. Panku oli rohkem kui üks, aga põhimõtteliselt oli pangalaen ainuke kanal, väga vähesed ettevõtted jõudsid näiteks börsile, kuid see oli sisuliselt kogu mäng.
Nüüd on tulnud juurde päris palju uusi kanaleid, on tulnud võlakirjaturg, mitte ainult Eestis, osad Eesti ettevõtted on teinud ka rahvusvahelisi võlakirjaemissioone, on tulnud erakapitali turg, päris paljud maailmanimega private equity firmad on tulnud Eestisse, omandanud siin ettevõtteid, arendavad. Võimalusi on juurde tulnud, aga arenguruumi on endiselt.
Kui minult oleks sama küsimust küsitud, siis ma oleks öelnud, et see esimene uks ehk pangauks on endiselt domineeriv koht, kust ettevõttel õnnestub kapitali kaasata. See, kes börsile läheb, kui me ei mõtle mingit väga alternatiivset börsi lisanimekirja, siis see peab ikka suur ja väga heal järjel ettevõte olema, ei ole päris niimoodi, et ma lähen Tallinna Nasdaqi börsi põhinimekirja, olles kahe mehe firma.
Nõus, aga võimalusi on juurde tulnud. Kui me vaatame, et Eestist alguse saanud, Eesti taustaga ettevõtted on täna noteeritud Londoni börsil, Wise räägib ju, kas minna New Yorki, 20 aastat tagasi oli see ikkagi…
Mäletan, Eesti Telekom tegi paralleelse noteeringu Londonis, see oli ikkagi suur asi. Tänapäeval on see juba tavaline, mitte küll selles mõttes tavaline, et igapäevane, aga võimalusi on juurde tulnud. Näiteks rahvusvaheline võlakirjaturg, kus paljud edukad ettevõtted on kaasanud kapitali läbi rahvusvahelise võlakirjaturu. Alguses olid paar Baltikumi fondi ja mõned Skandinaavia tegelased, nüüd on sul suured Londoni ja New Yorgi majad.
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Samas on viimase aja kapitali liikumise trend olnud pigem vastupidine. Kui me vaatame neid tehinguid, mis Eestis toimuvad, siis asi ei käi sugugi mitte niimoodi, et tuleb private equity fond New Yorgist ja ostab Eesti ettevõtte või tema tüki ära, vaid seesama New Yorgi või Frankfurdi või mis iganes Euroopa private equity või muu fond müüb oma tüki Eestis kohalikule kapitalistile, kas samale, kellelt ta algselt ostis või mingile teisele.
See ongi loomulik. Me oleme saanud osaks rahvusvahelisest kapitaliturust.
Nõustun sellega, et viimasel ajal on olnud neid näiteid rohkem, kus kohalikud investorid ja ärimehed on ostnud ettevõtteid või mingeid varasid välisomanikelt tagasi, aga kui me mõtleme paari aasta taha, siis sellele eelnes see, et a`la Kirjanen ja Anderson müüsid oma ettevõtte ära ja nüüd nad omakorda investeerivad seda kapitali, mille nad said oma ettevõtte müügist, ostavad ja arendavad uusi ettevõtteid.
Samasid asju on juhtunud enne, üks meie esimesi edulugusid, Skype’i müük, oli ka ju väga hea näide, kus mitte ei tekkinud ainult suur jagu miljonäre, aga tuli ka palju uusi ettevõtteid, paljud uued start-upid said võimaluse, paljud tegutsevad ettevõtted võimenduse. See ongi kapitaliturg. Selles osas on asi viimase 20 aastaga kõvasti arenenud.
Meil on paar jõulist kohalikku panka tekkinud, mis kuuluvad Eesti omanikele. Skandinaavia suurpangad, mis siin kümmekond aastat tagasi väga jõuliselt domineerisid, on tasapisi turuosa kaotanud. Kas on mure, et välisomanikega pankade turuosa on meil jätkuvalt suur? Nad ei tunne kohalikku ettevõtjat või kui isegi tunnevad kohalike töötajate tasandil, siis pangaomanike vaates on tegemist ikkagi võõra ja välise turuga.
Nojah, murekoht või mitte, see on jälle meie väikse turu paratamatus. Võib öelda, et see on risk, et nende osakaal on suur, aga teisalt oleme väga tänulikud, et nad on siin ja nad on pühendunud, nad on vaadanud seda piirkonda, vaatavad jätkuvalt piirkonda kui oma koduturgu, see on ju väga vinge.
Kas nad ikka vaatavad seda kui koduturgu? Mul on tõsised kahtlused.
Eks on olnud päris suuri võnkeid. Ja kui keegi on otsustanud siit eri põhjustel lahkuda, siis SEB ja Swedbank on ikkagi pikalt kohal ja endiselt väga tugevad.
Aga nõustun, et on väga tervitatav mitte ainult see, et konkurentsi on juurde tulnud, ja panku, kes on turul aktiivsed, on rohkem, aga et osa neist kuuluvad ka kohalikule kapitalile. LHV edulugu, miks mitte ka Inbank ja teised.
Coop.
Kes siin viimaste aastate või kümne aastaga on kiiresti arenenud. See on väga äge.
Kas teile tundub selline stsenaarium tõepärane või võimalik, et ühel hetkel ei ole meil Eesti suurim pank üldse mitte Rootsi omanduses, vaid mõne Eesti ettevõtja oma?
Miks mitte. Panga omamiseks on vaja kapitali.
Ja siis on vaja regulatsioonidega hakkama saada, mida on hiiglaslikus koguses.
Eestlased on nutikad ja saavad selle regulatsiooniasjaga hakkama. 20 aastat tagasi meil kapitali väga polnud, täna ei ole meil seda endiselt nii palju kui Rootsis, Šveitsis või Londonis, aga on juba kõvasti rohkem kui 10-20 aastat tagasi.
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Oleme rääkinud Eesti majanduse konkurentsivõimest ja kapitali kättesaadavusest, aga ei ole puudutanud sellist asja nagu Eesti avalik sektor. Teil on sellele asjale unikaalne vaade, olete viis kuud olnud töötukassa juhi ametis ning varasem kokkupuude avaliku sektoriga on pigem olnud kaudne. Kuidas Eesti avalik sektor seestpoolt vaadates paistab?
Paistab väga huvitav, ma näen siin võimalust. Kui ma otsustasin selle väljakutse vastu võtta, siis ma natuke mõtlesin, sest mõnel on eelarvamus või stigma, et mis nüüd juhtus, miks minna avalikku sektorisse, et kas tõesti mujale tööle ei saanud.
Ma pigem vaatan seda praktiliselt, et tööd saab teha igal pool ja ei ole nii, et avalik sektor vastandub erasektorile. Ei ole nii, et ühes kohas on väga töökad inimesed, teises kohas väga laisad või ühes kohas väga targad, teises kohas mitte nii targad inimesed.
Tarku inimesi on nii avalikus sektoris kui ka erasektoris ja ka rumalaid inimesi on mõlemas, töökaid ja laisku samamoodi, inimesi on igasuguseid mõlemas sektoris. Erasektoris on tore, avalikus sektoris on hetkel päris tore, näen võimalusi anda oma panus ja see on see, mis mind motiveerib.
Kahetsusväärselt on viimastest kuudest võtta üks näide, mis tõenäoliselt väga paljusid inimesi avalikku sektorisse tööle tulema ei motiveerinud – see, mis tervisekassaga juhtus. Oli isegi inimesi, kes ütlesid, et pärast seda, mismoodi tervisekassa nõukogu ja kaks ministrit tervisekassa eelmise juhatuse esimehe Rain Laanega käitusid, saab olema väga huvitav näha, kes see naiivne inimene on, kes sinna uueks juhiks leitakse. Mis tunne oli seda kõike vaadata?
Siin on palju tahke. See ei ole mingi avaliku sektori spetsiifika või Eesti spetsiifika. Ma hakkan peale sellest, et sa pead juhina alati analüüsima konteksti, kus sa opereerid, olema kristalselt aus selles osas, mis reeglid seal on, mis kirjutamata reeglid seal on.
Ma ei tea, kas seda saab sirge näoga ära seletada, et me ühes paja osas keedame rasvasemat suppi kui ülejäänud pajas.
Mõtleme kontekstile, kus me Eesti avalikus sektoris täna oleme, siis riigi kulud on pikalt kasvanud, riigi võlg on hakanud kasvama, aga samal ajal on meil uued väljakutsed – peame ostma päris suurte summade eest relvi, investeerima kaitsesse, sest tahame siin ka 10, 20 ja 30 aasta pärast toimetada, tahame, et oleks Eesti riik ja meie lastel oleks siin tore olla. See on reaalne kontekst, millega arvestada.
Muu hulgas teebki see väljakutse huvitavaks, et kuidas me selles maailmas hakkama saame.
Mõtlen kas või enda organisatsioonile, töötukassa on ka olnud pikalt olukorras, kus eelarve ja tegevuskulud on kasvanud, ka töötajate arv on kasvanud. See ei ole selles mõttes negatiivne, et me oleks kuidagi nii-öelda rasva läinud, pigem on kogu aeg tulnud ülesandeid juurde, antud mingeid funktsioone juurde, liidetud mingeid ameteid sinna külge. Aga nüüd me oleme olukorras, kus ka töötukassa, nagu ülejäänud avalik sektor, hakkas tegelema kärpeülesande täitmisega. See on uus ja huvitav väljakutse.
Muide, kui vaadata avalikku sektorit laiemas plaanis, siis töötukassa ja tervisekassa on kaks erilist asutust. Nad ei ole riigiametid või ministeeriumid, neil on hoopis suurem iseseisvus ja teistsugune institutsionaalne ja ülesannete raam.
Rääkides kärbetest, siis ma ei näe avalikus sektoris kuskil väga kokkutõmbamist. Võtan värske riigieelarve eelnõu, eelmise aasta riigieelarve, vaatan riigi majandusaasta aruandes toodud näitajaid ning mulle tundub, et pigem läheb kasv järjest edasi, ilma igasuguse pidurita. Kõige murettekitavam ongi see, et ei kasva mitte ainult inimeste arv selle arvelt, et ülesandeid tuleb juurde, vaid kasvavad kulud, mida tuleb pidada väheneva rahvastiku ja kokkutõmbava tööjõu pealt.
Ma nõustun, et väljakutse on olemas. Mitte ainult riigi, vaid ka eraisiku tasandil ei saa eeldada, et kulud kasvavad lõpmatult.
See pole mõistlik eeldus, et ma saan näiteks kogu aeg laenu juurde võtta, kuskil tulevad piirid ette.
Õnneks oleme me Eestis pikalt mõistlikult talitanud, mis tähendab, et täna on meil natuke ruumi näiteks laenu võtta, et saaksime kaitsesse ja julgeolekusse rohkem investeerida. Aga ega see asi saa lõpmatuseni nii kesta.
Teise asjana tooksin välja, et kuigi on kindlasti kohti, kus me saame olla tõhusamad ja efektiivsemad, olen näinud ka seda, et avalikus sektoris on institutsioone, mis on päris hästi juhitud. Ma ei tea, kas ma 10 või 20 aastat tagasi oleksin saanud seda nii kindlalt öelda.
Kui ma vaatan politsei- ja piirivalveametit, päästeametit, maksu- ja tolliametit, siis need on väga professionaalselt juhitud, on väga õigeid liigutusi tehtud, et muutuda kliendikesksemaks, kaasaegsemaks, kasutada tehnoloogiat paremini. Nii et tegelikult ei ole kõik nii must. Ei ole nii must lagi meie toal, mina näen ka rohelisi idusid. Ehk tegelikult toimub avalikus sektoris ka päris palju häid asju.
Kui te peaksite meie intervjuu lõpetuseks ühe asja välja valima, kust poliitikud peaksid järgmistel aastatel avalikku sektorit kokku tõmbama või efektiivsemaks tegema, siis mis see võiks olla?
Õnneks ei ole poliitik ja mina ei ole kindlasti väga hea nõuandja. Kui ma mõtlen, mis mul on endal töölaual, siis me kindlasti alustame sellest, kuidas me saame teha töötukassat paremaks, eesmärgipärasemaks ja fokusseeritumaks, aga varem või hiljem viib see diskussioonini, need hüved, heaoluriik, mida oleme ehitanud – kas oleme ka sellega liiga hoogu läinud. Kas see on jätkusuutlik ja kas see on ka hea?
Kui me enne rääkisime erinevatest kohtadest, siis ükskõik, kas sa elad Tallinnas või Räpinas, ma usun, et inimesed tahavad käia tööl, panustada kas selles mõttes, et oma pereelu paremaks teha või tahavad nad kogukonda paremaks teha, oma ettevõtted paremaks teha või ise areneda. Mulle tundub, et see on see, mida me tahame ka oma laste põlvkonnale edasi anda. Võrreldes sellega, et toetused on ju päris head, hüvitised või toimetulekutoetused, et kas mul on väga mõtetki või motivatsioonigi tööle minna, sest ega ma ju väga palju rohkem siis kätte ei saa, bensiiniraha läheb ka maha ja veel pool tundi sõitu.
Jällegi, kui me räägime konkurentsivõimest või sellest, mis on Eesti 10 või 20 aasta pärast, siis kas see on endiselt see äge koht, kus asjad juhtuvad, majandus kasvab ja noored tahavad siin olla, saavad siin ägedaid asju teha? Ma arvan, et siis me peame seda asja kraadima – kas see pakett, mille oleme loonud heast tahtest selles mõttes, et me ei taha, et keegi oleks täitsa hädas või jäänud ühel või teisel viisil nõrgemasse positsiooni, et ta oleks ühiskonna jaoks kadunud – kas me oleme selle paketiga läinud mingites kohtades üle võlli.
Gert Tiivas, aitäh intervjuu eest!
Gert Tiivas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
“Reedene intervjuu” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.