Maailmakuulus primatoloog ja looduskaitsja Jane Goodall suri kolmapäeval 91-aastasena. Looduskaitse eeskõnelejat ja tema panust liikide kaitsesse on sel nädalal meenutatud kõikjal maailmas, meil Eestis samuti. Täna hommikul on meil au ja rõõm teretada stuudios loomaökoloogi, Tallinna loomaaia pikaaegset direktorit Mati Kaalu. Tere hommikust, Mati! Kuidas teil läheb?
Teil hakkab tuleval aastal, nagu vaatasin, 80. juubelisünnipäev kätte jõudma. Kas tervis peab vastu?
Ega seda ette ju ei tea, aga ma loodaks küll.
Kui lahkunud Jane Goodalli juurde jõuda, siis ei puudunud ju palju, et te oleksite peaaegu saanud temaga ka Tallinnas šimpansipuuri juures vestelda. Samas ei ole ma päris täpselt aru saanud, kas Jane käis Tallinnas või ei käinud?
Ma ise ei olnud Tallinnas, aga minuni jõudis teiste loomaaia inimeste kaudu, et ta oli käinud ja tal oli huvi ära näha võimalikult kõik šimpansid, kui ta kuskil läheduses oli. Ta teadis muidugi, kus šimpansid elavad, sest tema elu oli ikka suuresti pühendatud šimpansile. See oli umbes 10-15 aastat tagasi, sest mul on juba 10. aasta pensionil.
Kas see ei pidanudki siis olema selline suur ja pidulik sündmus, et antakse teada, saadakse kokku ja kasutatakse võimalust?
Ma arvan, et ta tahtiski näha asja ehedalt ja ei teinud sellest suurt ametlikkust selle asja juures, ei olnud ju konverentsi ega midagi niisugust. Aga tagasiside jäi, sest ta vestles inimestega ja nemad rääkisid seda juttu ka mulle edasi.
Võib-olla oleks isegi parem meel olnud, kui ta oleks käinud praegu, Tallinna loomaaed on ju tohutult arenenud.
Kõik on terminites kinni. Kui maailma vaadata, siis suured ja rikkad riigid panevad loomaaedadesse suurusjärgu võrra suuremaid rahasid ja loovad muidugi palju põnevamaid asju.
Jane’il oli ka, keda vaadata. Meie šimpanside Betty ja Quincy Tallinna jõudmise lugu väärib ju ka meenutamist. Nad tulid vist meremeestega?
Jah, see on ilmselt üks tee, mille kaudu paljud loomad loomaaeda jõuavad. On olemas niisugune asi nagu Washingtoni konventsioon ehk CITES, ja selle järgi ilma paberiteta üle riigipiiride liikuvad elukad konfiskeeritakse.
Nende reeglite järgi on kaks võimalust: kas nad lähevad kodumaale tagasi, kus paraku mitte keegi neid selles seisus ei oota, või jäävad sellele maale, kus nad konfiskeeriti. Nii pidimegi oma troopikamaja poole ehituse pealt selle ümber kohandama, et sinna tekiks ka šimpanside eluvõimalus.
Tänapäeval kirjutatakse ajalehes iga päev sellest, kui erinevad ja erilised on inimesed. Ma ei kahtle, et ka šimpansid on. Kas Betty ja Quincy paelusid uurijaid ka millegi poolest?
Kõik loomad on tegelikult ju omamoodi isiksused ja kui neid lähemalt vaadelda, on see väga põnev. Betty ja Quincy puhul ka, Quincy on palju suurema IQ-ga kui Betty näiteks, kohe silmatorkavalt. Ta on palju terasem, palju suurema uudishimuga ja katsetab asju. Muidugi ei saa ka öelda, et Betty nüüd kuidagi väga tuhm oleks, aga kui neid kahte võrrelda, siis hakkab erinevus silma.
Kuidas see oligi kuulsast näitemängust, et mitte üks jalg ei ole lühem, vaid teine on pikem?
Just.
See oli ju tegelikult ka Goodalli sõnum, et loomad on isiksused ja me peaksime seda märkama. Goodallil endal ei olnud küll esialgu akadeemilist haridust, aga tal oli missioon, missioon rääkida sellest, et loomadel on oma kultuur, oma tunded. Kui teaduslikult kõlas tema jutt haritud zooloogide seas?
Ta oli tegelikult ka terane. Ega formaalne paberiharidus ei peagi alati olema. Ta oli väga terava silmaga ja väga pedantse üleskirjutusega sellest, mida ta nägi. Tõesti, ta oli üks esimesi, kes hakkas tähelepanu juhtima, et loomad on isiksused. Muidugi, meie kõige lähemate sugulaste, šimpanside puhul on see kõige kergemini silma torkav. Hiljem hakati märkama, et ka teistel elukatel on oma isiksus.
Inimesed, kes suudavad teisi oma erakordsete teadmiste ja hea tujuga nakatada, on ju alati hinnas. Mulle tundub, et Eesti zooloogia põllul on asjad endistviisi hästi. Siin on alati olnud inimesi, kes seda suudavad ja keda kutsutakse ühelt konverentsilt teisele. Teema on esil, ei lähe kaduma ega piirdu ainult ahvidega, kas pole?
Eks muidugi. Eesti ühiskond on olnud vähemalt seni hariduse usku. Kui inimesed saavad haridust, siis oskavad nad ka asjade vastu huvi tunda ja asju uurida. Reeglina, kui on huvi ja haridus, siis saab ka tulemusi.
Ja kui on missioon, siis läheb asi veel lõbusamaks. Milliste loomaliikide eest just täna tuleks rohkem seista, nii meil kui mujal?
Eelkõige muidugi nende eest, kes tänu inimeselooma laiutamisele on kehva olukorda sattunud. Meie oma kodukandi elukatest kas või seesama euroopa naarits, kelle päästmise operatsioon on see, millega meie loomaaed võib rinna kummi lüüa ja öelda, et oleme panustanud päris edukalt.
Olen kuulnud, et ökoloogidele valmistab praegu muret just tavaliste ehk mitte ohustatud liikide arvukuse vähenemine.
Eks see on allakäigu algus ja peamine, et nad ei satuks harulduste hulka.
Mõned liigid kaovad, teised tulevad asemele. Loen täna Õhtulehest pealinna probleemist: šaakalid kondavad ringi laste mänguväljakutel. Sattusin isegi Koplisse ja mulle tundub, et nägin natukene liiga suurt rebast.
Võib küll olla. Vabaõhumuuseumis oli paar aastat tagasi pesakond. Tema on niisugune liik, kes tänu kliima soojenemisele on viimased paarkümmend-kolmkümmend aastat hakanud oma levilat jõudsalt põhja suunas laiendama. Ta on üks niisugune liik, kes tunneb hõlpu inimese tegevusest, ei pelga prügimägesid ega prügikonteinereid.
Algul arvati, et võib-olla on keegi ta lahti lasknud, aga kui asja lähemalt uuriti, selgus, et piki suurte jõgede orgusid hakkasid kuskil üheksakümnendatel aastatel liikuma ja praegu on neid leitud isegi Põhja-Norras.
Mõningate taimedega on otsustatud võidelda. Ma ei räägi siin enam Sosnovski karuputkest, ka väga ilusaid taimi juuritakse praegu välja ja püütakse neist vabaneda. Mida peaks loomadega tegema – kohanema või võitlema?
See oleneb sellest, mis elukaga tegemist on. Näiteks kährikkoer ja Ameerika naarits on inimese poolt sisse toodud, nii nagu invasiivsed taimeliigidki. Mis puudutab šaakalit, siis tema on vastavalt kliima muutumisele oma levilat ise laiendanud ja teda ei saa võõrliigiks pidada. Selles mõttes tuleb sellega leppida.
Need on asjalikud arutelud, aga ma ei kuule tänapäeval võib-olla enam nii palju pühendunud aktivismist, et võtame nüüd selle looma saatuse ette ja hakkame temaga tegelema. Mul on selline versioon ka, et äkki on inimesel tekkinud nii palju probleeme, kõik need sõjad, pinged ja rahutused, et loodusele jääb järjest vähem aega.
Inimene on tegelikult ju ka üks looduse osa ja selles mõttes inimkond on ise niisugune elukas, kes vohab. Mul on olnud kiusatus kogu aeg inimkonda võrrelda biosfääri pildis pahaloomulise kasvajaga organismi tasemel. See on üks liik, kes vohab piiramatult, kuni ta hävitab oma peremehe kandevõime ja hävib ise koos peremehega. Selles mõttes ma ei ole väga optimistlik.
Ega te ometi seda aega ei oota?
Ei ma ei oota ja tõenäoliselt see minu eluajal ka veel ei juhtu, aga kui asi sedasi edasi läheb… Pilt on praegu niisugune, et kui võtta imetajate biomass, kõik alates pisikesest hiirest elevandini ja veel suuremateni, siis see moodustab praegu ainult neli protsenti. Ülejäänud 96 protsenti on inimkond koos oma koduloomadega, sealjuures need koduloomad moodustavad 64 protsenti.
Kui inimene alustas, siis ta oli ju kübe. Ja sellest ei ole rohkem kui 200 aastat tagasi, kui maailmas oli ainult miljard inimest. Nüüd on varsti juba üheksa.
Samas National Geographic ju tegutseb endiselt, filme ja fotosid tehakse enneolematu kvaliteediga. Kindlasti olete nõus. On sellel ka soovitud mõju, kas salaküttimist jääb näiteks vähemaks? Kas inimene käitub looduses nüüd vähem matslikult?
Oleneb inimesest. Ma olen nüüd 15 aastat käinud Tansaanias loodusjuhiks ja näinud seda võitlust kõrvalt. Seal on ikkagi täiesti niisugune suli-võmmi mäng, et paramilitaarsete vardjate üksuste võitlus salaküttidega sõltub sellest, kellel parasjagu viimane tehnikasaavutus on. Asi on tegelikult kurb, sest inimeste saamahimu on ikka nii suur, et see on kurb.
Mis ja kes on seal kõige suurema löögi all?
Seal on muidugi ninasarvikud, eelkõige sellepärast, et paraku Hiina rahvameditsiin arvab, et sellest sarvest saab igasugust imerohtu teha. Kuigi kõige moodsamad tänapäeva keemilise analüüsi vahendid ei ole suutnud sealt peale keratiini midagi leida. Usk on suure jõuga.
Aga lähemaltki saab ju seda õnnetut pilti näha. Kui tihti teie leiate ennast mõtlemas sellele, mis on saanud sõjas kannatanud Ukraina looduskeskkonnast?
Oi, palju mõtlen selle peale. Ma olen mõned korrad käinud Hersoni lähedal sellel kuulsal Askania-Nova stepikaitsealal, mille asutas omal ajal Tartu Ülikooli vilistlane Falz-Fein. Ja mis sellest saanud on, sellele on kohe jube mõelda.
Ainuüksi õhku lastud tamm juba keeras tasakaalu nii segamini.
Jah, ja kuidas seal on marodööritsetud loomaaedades… Üksjagu loomi on muidugi Ukraina loomaaedadest ka evakueeritud. Tallinna loomaaed ka aitas üsna palju seal Harkivi lähedal ühte suurt loomaaeda, saates siit asju, mida nad enam kätte ei saa. Selles mõttes on asi kurb.
Tuleme koju. Ütlen teile märksõna “metssiga”. Mis tunded valdavad?
Siga on muidugi väga plastiline elukas ja on ka viimase saja aastaga oma levilat kõvasti põhja poole laiendanud. Paraku, midagi pole teha, tõbi on tõbi ja kuna inimene tahab süüa, siis ta peab oma toiduvaru kaitsma.
Praegu seda muret ilmselt ei ole, et sead päriselt otsa saaksid, selleks pole meil lihtsalt jõudu. Aga see hakkab teiselt poolt mõjuma: suurtel kiskjatel ei ole küllalt saakloomi. Metsseakesik on ju hundil üks meelisninaesine ja kui see ära kaob, siis läheb surve metskitsedele väga suureks ja sellega pannakse ilvese toidulaud kinni. Kõik on kõigega seotud. Siis pole üldse imestada, et tekivad suuremad ründed koduloomadele. Midagi pole parata.
Kus täna on Eesti looduses see tasakaal kõige rohkem paigast ära?
Mulle tundub… omal ajal ma tegin oma diplomitöö pruunkarust ja siis oli Eestis kaheksa-üheksa korda vähem karusid. Mulle tundub, et praegu metsikut loodust enam nii palju ei ole, et nad ära mahuksid. Nüüd on ainult aja küsimus, millal hakkab tekkima suuremaid konflikte.
Ja kui millegipärast arvatakse, et loodus ei käi loodusseaduste, vaid juriidiliste seaduste järgi ja võib kohtuga panna arvukuse reguleerimise seisma, siis head nahka sellest ei tule.
Kõnelesin mõne kuu eest siinsamas “Vikerhommikus” bioloog Kalevi Kulliga, kes nimetas Rail Balticut suureks lolluseks. Milline on teie vaade?
Mina ei ole päris seda meelt. Ma ei ole alla kirjutanud ühelegi nendest petitsioonidest, mida on palutud, sellepärast et ma pigem peaksin õigeks mitte selle vastu võidelda, vaid proovida see teha loodusele võimalikult vähese mõjuga ehk rajada küllaldaselt laiasid ökodukte.
Mind ajas päris naerma, kui esimene ökodukt Tartu maanteele tehti ja siis vaadati, et esimesel talvel peale kassi keegi üle ei käinud. Samas on ta suhteliselt kitsas ja ei ole nii hästi taimestatud, kui ta võiks olla, sest maailmas on töötavaid ökodukte küllalt. Teine näide oli, kui Pärnu maanteele tehti, siis millegipärast üks riigifirma ehitas ökodukti ja teine raius selle otstest metsa maha.
Vastas täiesti tõele. Kas meil on siis täna andmeid, et ökodukte kasutatakse veidi elavamalt?
Jah, muidugi. Kui on korralik ökodukt… meie omad on niisugused noatera peal. Aga mida laiemad ja mida rohkem on nad metsamaastikuga seotud, seda elavamalt neid kasutatakse.
Samas, ega midagi pole teha. Mina näiteks arvan, et tegelikult poleks vaja neid mitmerajalisi maanteid, vaid tulekski mööda raudteed rekad panna peale ja lõpetada see rekade voorimine maanteedel ära.
Aga maanteid tehakse meil laiemaks ja raudtee tehti kitsamaks, nagu te teate.
Nojah, aga loodetavasti on vähemalt raudtee tamm õige laiusega.
Millal te loomaaias viimati käisite?
Eile.
Eile? Te nagu elaksite seal?
Ma ikka käin aeg-ajalt abiks ekskursioone juhtimas ja kui mõni nõu küsib, siis katsun jõudumööda sedagi anda.
Kas direktor on küsinud, et Mati, mida me täna peaks esimese asjana loomaaias ette võtma?
Nii konkreetselt ei ole, aga eks ta natuke on huvi tundnud.
Mis te siis olete öelnud?
Ma olen öelnud, et olen alati kättesaadav.
Kas te ei ole küsinud, kus lõvi on?
Ei, ma seda tean, kus ta on. Tänapäeval ongi asjad sedasi, et maailmas mõtlevad rikkad riigid välja väga keerulisi ja kalleid asju, ja kui sa seda järgi ei tee, siis ei ole sul võimalik ka elukaid saada. Selles on see probleem, et väikeste riikide väikeste loomaaedade kollektsioonid kuivavad kokku.
See tähendab, et mõne liigi hankimine on muutunud peaaegu võimatuks?
Loomaaiad ei müü ega osta, vaid töötavad ülemaailmse võrgustikuna. Loomi jagatakse vastavalt jaotuskavale. On komisjonid, kes kontrollivad, kas tingimused vastavad, kas geneetiline liin sobib ja nii edasi. Loomaaiad saavad loomi tasuta, aga nad peavad tekitama neile tänapäeva nõuetele vastavad elutingimused.
On see hästi objektiivne või on seal ka tavapärast korruptsiooni?
Seal ei ole niivõrd korruptsiooni, kuivõrd seda, et mõnedki nõudmised, mida esitatakse, ei ole loomadele nii vajalikud, kui tundub inimestele, kes neid vaatavad. Mõnikord on emotsiooni peal suurem rõhk kui ratsionaalsel mõtlemisel. Inimesed vaatavad tingimusi ja arvavad, et loomal on tarvis midagi sellist, mida nemad tahaksid. Alati kõik nõudmised ei ole ratsionaalselt põhjendatud looma jaoks.
Oh, siit hakkab juba järgmine teema kooruma, aga praegu said meie minutid otsa. Mati Kaal, tänan väga, et tulite.