Plastireostus on üks suuremaid keskkonnaprobleeme maailmas, kuid veelgi varjatum ja ohtlikum on selle peenem vorm – mikroplast. Uue UFO seadmega läbiviidud rannikuvete uurimistulemused pakkusid TalTechi meresüsteemide instituudi teadur Natalja Buhhalko sõnul täpsemat ülevaadet sellest, kui laialdaselt mikroplasti tegelikult esineb ning millised riskid võivad kaasneda juba lähitulevikus.
«Keskendusime 10 mikromeetrist kuni 5 millimeetrini suurustele osakestele – vahemikule, milles mikroplast keskkonnas enamasti esineb, kuid mida silmaga ei märka ja mida ka paljud senised uurimismeetodid ei suuda püüda,» kirjeldab Buhhalko mõõtmise täpsust. Uuringutel kasutati uuenduslikku UFO pumpfiltrit, mis võimaldab kinni püüda ka väga väikeseid osakesi – võrreldes traditsiooniliste Manta võrkudega, mis filtreerivad vaid suuremaid prügielemente.
Üllatavad tulemused
Uuring hõlmas rannikuveeproove seitsmest riigist, ulatudes Hispaaniast ja Prantsusmaalt kuni Norra ja Eestini. Tulemused olid teadlaste jaoks mitmeti üllatavad. «Mikroplasti sisaldus varieerus tugevasti sõltuvalt piirkonnast: madalaimad tasemed registreeriti Soome lahes (keskmiselt 5 osakest kuupmeetris), samas kui Belgia Schelde jõesuus mõõdeti kuni 1600 osakest kuupmeetris. Umbes 80% leitud osakestest olid väiksemad kui 300 mikromeetrit – need on suuruselt sarnased planktoniga, mis muudab nad väga lihtsasti allaneelatavaks mereorganismide poolt,» toob välja Buhhalko ning lisab, et kõige sagedamini esines polüestrit, polüpropüleeni ja polüetüleeni – materjale, mida kasutatakse igapäevaselt rõivastes, plastpakendites ja kilekottides.
Uuringutel kasutati uuenduslikku UFO pumpfiltrit, mis võimaldab kinni püüda ka väga väikeseid osakesi UFO-seadme abil saadud andmed näitasid, et väikese mikroplasti levik on senisest ulatuslikum. Foto: TalTech
Eesti rannikuvett võib veel reostusest päästa
Buhhalko sõnul tuli uuringus välja ka otsene seos inimese mõjuga ja seda arvestades tuleks rakendada rangemaid reostust piiravaid meetmeid. «Näiteks kõrgeimad saastekontsentratsioonid esinesid piirkondades, mis asuvad reoveepuhastite, sadamate ja jõgede suudmete läheduses – ehk seal, kus inimtegevus on intensiivsem. Looduslikult puhtamad alad, nagu Cíese saared Hispaanias või Eru laht Eestis, olid märksa väiksema reostusnäitajaga.»