Kui möödunud aasta varasügisel jõudis mu postkasti kolleegi e-kiri pealkirjaga «Nahkkilpkonn leiti», pidasin seda esmalt trükiveaks, küllap käib jutt sookilpkonnast. Lähimad teadaolevad sookilpkonna elupaigad paiknevad meie lõunanaabrite juures. Ebaselge päritoluga mitteametlikke leide on registreeritud ka Eestis. Niisiis võiks meie roomajate faunat ootuspäraselt täiendada just sookilpkonn. Kirja avades veendusin, et tegu pole trükiveaga.
Nõnda rullus lahti üllatav lugu, mis oli saanud alguse Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Kõruse külas Koprajõe suudme lähedal rannas.
Oli 2024. aasta 13. juuli, kui Saaremaal resideeruv sakslane Wilhelm Tell märkas madalas merevees midagi korjusetaolist. Lähemal vaatlusel osutus see üle meetri pikkuseks roiskunud kilpkonnaks. Kuna ei olnud paremat vahendit, kinnitas Wilhelm kilpkonna külge paadiankru ja lohistas korjuse selle abil kaldale.
Wilhelm viis leiu oma aeda, seejärel jäi kilpkonn sinna veel paariks kuuks. Tasapisi levisid kuuldused ebatavalisest leiust Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi töötajate kõrvu. Mõistes leiu erakordsust ja tähtsust, suutsid nad leidjat veenda loovutama kilpkonna Tartu ülikooli loodusmuuseumile.
Meri uhtus nahkkilpkonna korjuse Saaremaal Tagamõisa poolsaarel randa mullu juulis. Foto: Wilhelm Tell
Säilitustöö
Peagi vaatasime oma väikeses lahkamisruumis hämminguga kilpkonna säilmeid. Pretsedenditu leid pani meid mitmeti proovile. Nahkne kilpkonna kilp oli rasvaga läbi imbunud ja meil polnud selget ettekujutust, mismoodi seda puhtaks saada. Rasv rääsus, haises ja immitses pidevalt kudedest välja ning oli selge, et sellisena ei saa looma eksponeerida. Otsustasime säilmed hästi ventileeritud ruumi kuivama jätta, lootuses, et lõpuks rasva immitsemine peatub või aeglustub.
Võtsime päikese käes kuivanud lihastest kohe koeproovid, et talletada kilpkonna DNA. Piiritusega fikseeritud lihasproove hoiame Tartu ülikooli loodusmuuseumi DNA- ja keskkonnaproovide kogu ultrasügavkülmikus temperatuuril –86 °C. Tulevikus, kui uurimismeetodid täiustuvad, on meil võimalik saada vastuseid rohkematele küsimustele kui praegusel ajal.
Geeniuuringud
Tükikese koeproovi saatsin nahkkilpkonna geneetikat uurivale prantsuse teadlasele Benoît De Thoisyle, kes töötab Pasteuri instituudis Cayenne’is Prantsuse Guajaanas. Kuna kilpkonnalaip oli jõudnud Eestis suvel mitu kuud laguneda, olin üsna skeptiline, kas kudedest õnnestub eraldada uurimiseks sobivat DNA-d. Möödus tükk aega, kuid siis tulid prantsuse kolleegilt rõõmustavad uudised: DNA osutus kvaliteetseks ja geenijärjestuse põhjal ilmnes, et tõenäoliselt on tegu isendiga, kes oli kunagi koorunud kusagil Kariibi maadel.