Tänavu “Klassikatähtedes” osalev flötist Tuule-Helin Krigul ütles, et lisaks kõigele muule on flööt ka visuaalselt võluv, sest helgib ja sätendab nii ilusasti.
Kuidas kirjeldaksid end ühe lausega?
Olen uudishimulik, tundlik ja heatahtlik noor muusik – soovin oma erialases tegevuses alati võimalikult sisukas olla ning flööt on minu väljendusvahend selle saavutamisel
Kes tõi sind muusika juurde?
Tänu selle eest võlgnen oma perekonnale, sest kõik mu lähemad sugulased on professionaalsed muusikud. Kui alguses tundus muusikakooli minek ja pilli õppimine ilmselt “lihtsalt loogiline”, siis nüüdseks on mul siiralt hea meel, et sel erial tegeleda saan!
Keda nimetaksid enda eeskujudeks?
Tüüpiline vastus, kuid täie siirusega – minu vanemad (ja kogu ülejäänud perekond!) on minu suurimad eeskujud! Kuid absoluutselt on ka minu sõbrad-kolleegid-õpetajad mu suurteks eeskujudeks, kes mind igakülgselt inspireerivad ja sütitavad.
Esimene mälestus seoses klassikalise muusikaga?
See konkreetne mälestus ei ole otseselt muusikaline, kuid meenus mulle esimesena seda küsimust lugedes. Nimelt, kui alles lasteaialaps olin, võtsid vanemad mind vahete-vahel endaga ERSO proovi kaasa. Ja ma mäletan, kuidas üks kord sain proovi ajal istuda otse laval löökpillirühma sees, kuid süvenenult kuulamise asemel lugesin hoopis Lindgreni “Lärmisepa tänava lapsi.”
Kuidas iseloomustaksid paari lausega oma instrumenti?
Flööt on tundlik instrument, ta võib olla imeliselt õrna, kuid ka äärmiselt jõulise ja äkilise kõlaga. Arvan, et puupuhkpillina on see inimhääle ja -hinge pikendus ning nii selle mängimine kui kuulamine võib olla väga intiimne kogemus. Lisaks on ta visuaalselt võluv – ta helgib ja sätendab ju nii ilusasti!
Mis on seni kõige eredam mälestus seoses muusikaga?
Üks eredamaid mälestusi pärineb 2021. aasta suvest, kui Pärnu Muusikafestivalil esines üks maailma parimaid flötiste Emmanuel Pahud. See tundus täiesti uskumatu, et Pahud, kes on kõigi flöödimängijate suur eeskuju ning keda olin siiani vaid salvestustelt kuulnud, oli järsku siin ja ma saan tema mängu saalis kuulata. Ja kui ta siis mängima hakkas, olin pahviks löödud, sest kõik kõlaski täpselt nii muusikaliselt lummavalt ja tehniliselt täiuslikult nagu plaadil!
Milline muusikaline teos on sinu jaoks kõige olulisem?
Neid teoseid, mis mu jaoks palju tähendavad, on palju ning keeruline on vaid üht välja tuua. Kuid Tõnu Kõrvitsa “Laul Unistusest” on kahtlemata üks neist – see oli üks esimesi “päris” lugusid, mida flöödiga mängisin ja kontserdil esitasin!
Mis on sinu suurim unistus?
Oma suurima unistuse jätaksin hetkel vaid enda teada! Kuid ma sooviksin väga tulevikus töötada flötistina mõnes heas orkestris inspireerivate ja toredate kolleegide keskel, et mu erialane tegevus oleks mitmekülgne, sisukas ja kõnetaks publikut ning saaksin teha seda muretult ja elada täisväärtuslikku elu. Võib-olla kõlab see liialt argiselt, kuid täpselt sellest ma unistangi!
Millist popmuusikat sa kuulad? Kes on sinu lemmikartistid?
Ausalt öeldes, igasugust! Täpselt sellist, mille järele parasjagu isu on. Kuid kõige sagedamini vist siiski jazz’i, blues’i ja soul’i tunnustega muusikat, samuti indie’t. Aga tõesti, vahel vajan väga ka diskot ja räppi! Lemmikartiste on natuke keeruline välja tuua, sest mulle meeldib uusi artiste avastada. Kuid näiteks Liisi Koiksoni, Vaiko Epliku, Rita Ray ja Joel Remmeli juurde tulen alati suure heameelega tagasi.
Miks otsustasid osaleda “Klassikatähtedes”?
“Klassikatähtede” konkursi toimumise ajastus oli minu jaoks täiuslik – olin just kevadel mõelnud, et soovin üle hulga aja konkursi-väljakutset ning rohkem erialast tegevust Eestis. Olen viimastel aastatel elanud ja õppinud välismaal ning “Klassikatähtedes” osalemine on nüüd suurepärane viis siinsete kolleegide ja lavadega taas tutvust teha.
Samuti on antud konkursi formaat ainulaadne ning hea väljakutse mitte vaid mulle kui flötistile, vaid muusikule laiemas mõistes.