Püüdes vältida infotehnoloogia ebaotstarbekat kasutamist ja maksumaksja raha raiskamist, tuleks välja selgitada dubleerivad funktsioonid ja paralleelstruktuurid riigi IT-majades, kirjutab Imre Siil.
Nagu riigikontrolli hiljutisest aruandest välja võib lugeda, kipub Eesti riigi IT-kulude üle kontroll täiesti kaduma ja need paisuvad üha suurenevas tempos, olles kuue aastaga lausa kahekordistunud.
Seni on meil on oma e-riigi ettevõtmistes läinud küllaltki hästi, sest ikka veel, juba üle veerand sajandi tuntakse Eestit kogu maailmas kui üht edukamat infotehnoloogiat rakendavat riiki. Sellest on saanud ju isegi üks Eesti tunnusmärke.
Eesti e-riik sai aga hea arenguhoo sisse tänu õigeaegsetele otsustele arendusprotsesside käivitamiseks ja seejärel mõnda aega edukalt toiminud korraliku koordineerimismehhanismi loomisele.
See mehhanism töötas kümmekond aastat, alates 1993. aastast riigikantselei juures ning selle kõige tõhusamaks hoovaks oli võimalus koondada kõik riigi olulisemad IT-kulud riigieelarves ühe artikli, artikkel 37 alla, hinnates siis ühtlasi järjekindlalt nende otstarbekust ja edasist sihipärast kulutamist. Rajati ka arendustegevuse keskendamiseks ja ühistegevuse korraldamiseks vajalikud tugistruktuurid, sealhulgas Eesti Informaatikakeskus, millest hiljem kasvas välja praegune riigi infosüsteemide amet.
Niisiis pandi ülalnimetatud ajavahemikul toimima mehhanismid, mis tegid võimalikuks riigi infosüsteemide eelarve tervikliku planeerimise. See aitas vältida dubleerimist ja tarbetuid kulutusi, samuti anda arendus- ja haldustöödeks vajalikke juhiseid.
Käivitati IT-vahendite riigihankesüsteem ning loodi õiguslik raamistik selle rakendamiseks. IT-hankeid reguleeriv valitsuse määrus oli üldse esimene riigihangete alane õigusakt Eestis, vastava seaduse tekkimisel sellest kui võimalikust rakendusaktist kahjuks loobuti.
Alates 2003. aastast lakkas see süsteem toimimast, sest tollane valitsus pidas paremaks käsitleda riigieelarve infotehnoloogiakulutusi riigiasutuste majanduskulude osana.
Eelnimetatud eelarve- ja koordineerimismehhanismile tuginedes oli ühtlasi loodud riigi infosüsteemide statistilise arvestuse süsteem, kuid eelarvehoobade kadumise tõttu läks järjest raskemaks tagada selle andmete adekvaatsust.
Tekkis arvukalt erinevaid avaliku halduse infosüsteeme, millest paljud täidavad sisuliselt samu ülesandeid. Taas ministeeriumide üleselt lähenedes saaks neid kindlasti tõhusalt konsolideerida.
Kogu riigi IT-valdkonna kujundamist tervikuna oleks seega taas hädasti vaja. Strateegiline hägusus toob palju segadust ja kulu. Varasemaid Eestile edu toonud kogemusi võiks nüüd jälle arvesse võtta.
Püüdes vältida infotehnoloogia ebaotstarbekat kasutamist ja eelarve asjatut koormamist ehk maksumaksja raha raiskamist, tuleks välja selgitada dubleerivad funktsioonid ja paralleelstruktuurid riigi IT-majades ning korrastada üldse kogu valdkonna juhtimisstruktuure ja -hoobasid.