Sest kuskilt see kõik algab.
Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: “Karu.”
Mitte sellepärast, et karu oleks “nunnu kaisukas”, vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. Naistel on rohkem fataalseid ja traumeerivaid kohtumisi vägivaldsete meeste kui karudega. Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud.
Igapäevaelus kogevad naised soovimatut tähelepanu pidevalt: patsutust tagumikule; keegi ujub ilma loata liiga lähedale. Klubis öeldakse selgelt ei – ja mees surub end ikka peale, üritab suudelda, katsuda, veenda. Kui palju on mehi, kes kogevad samasugust järjepidevat soovimatut – ka füüsilist – tähelepanu? Neid on. Aga kordi vähem.
Need asjad ei juhtu üksnes naise nn väljakutsuva riietuse pärast. Internet on täis pildigaleriisid, mis näitavad, mida naised kandsid hetkel, kui neid vägistati. Seal on teksad, kampsunid, talvejoped. Seal ei ole “provokatsiooni”. On ainult vägivallatseja otsus.
Naine võib kanda ka kartulikotti. Kui jõhkard otsustab, et tal on “õigus”, siis riietus ei loe.
Just seepärast on vastik lugeda kommentaare, milles kaitstakse jõllitavat meest – teadmata, kes ta on või mis ta peas tegelikult toimub. Justkui oleks ebamugavustunne lihtsalt naiste väljamõeldis. Justkui oleks ainus mõõdupuu see, et midagi pole veel juhtunud.
Ja siinkohal tahaks küsida neilt meestelt ühe lihtsa küsimuse: aga kui see oleks sinu tütar? Sinu tütar trenniriietes. Mehe pilgu all, mis sõna otseses mõttes kleepub. Kas siis oleks endiselt okei? Kas sa siis ütleksid, et “no ise ta provotseeris”?
Jõllitamine ei ole kompliment. See ei ole süütu. Ja see ei ole normaalne. Ja kui me ei suuda isegi selles kokku leppida, siis pole ime, et nii paljud naised valiksid pigem metsas kohtumise karuga.