Siseriiklike mõjutustegevuste hulka võib paigutada videod Vladimir Putinist pühade ajal riitusi sooritamas, aga ka õigeusu preestrid pühitsemas sõjamehi ja -relvi. See kõik peaks sisendama tavakodanikule usu ja riigi vältimatut kooseksisteerimist. Edasi on Vene juhtidel juba mugav siseriikliku auditooriumi jaoks kujutada väidetavaid välispäritolu rünnakuid õigeusu vastu kui ründeid Vene maailma ja mõtteviisi pihta.

Kirikutegelased osalevad ka rahujutlustamises, mis käimasoleva Vene agressioonisõja taustal mõjub eriti küüniliselt, sest kiriku osalusel pühitsetakse agressoreid ja nende sõjavahendeid ning kutsutakse üles Vene elanikkonda sõda toetama. Vene kiriku jutlustatava kristluse tunnuseks on muutunud ka vihane vastasseis seksuaalvähemuste õigustele. Samal ajal legitimeerib selliste narratiivide toetamine Vene välispoliitikat, näidates Venemaad „traditsiooniliste“ kristlike väärtuste viimase kaitsemüürina. Olukorras, kus Venemaa elanikke juurdepääs (ja kahjuks viimasel ajal ka tahtmine seda saada) objektiivsele infole ja meediale on äärmiselt piiratud, on selge, miks toetus agressioonisõjale püsib ja kohalikud probleemid ei leia poliitikat muutvat vastasseisu.

Usuvabadust hindavas ühiskonnas on tihti inimestel raske mõista, et kirik võiks olla otse riigi poliitika või veel enam, luureteenistuste käsutuses.

Venemaa õõnestustegevuste valguses on olulisel kohal ilmalike lääneriikide arusaam kiriku ja riigi vahelistest suhetest või kiriku rollist riigis. Venemaa kasutab osavalt kõiki neid arusaamu ära. Usuvabadust hindavas ja kaitsvas ühiskonnas on tihti inimestel raske mõista, et kirik võiks olla otse riigi poliitika või veel enam, luureteenistuste käsutuses. Kahjuks näitab aga Venemaa ajalugu meile teistsugust praktikat. Stalini ajal ülesäratatud riigi ja kiriku koostöö oli algselt mõeldud elanikkonna mobiliseerimiseks maailmasõjas, kuid hiljem muudeti see tõhusaks luureplatvormiks nii oma elanike järel nuhkimiseks kui lääne ühiskondade vastu spioneerimiseks, kasutades selleks ära meie liberaalseid arusaamu kiriku rollist ühiskonnas.

Tänases hübriidsõja kontekstis pakub Vene õigeusu kirik Kremlile laialt kasutatud eitamisvõimalust. Esiteks mängib Venemaa naiivse usuga, et kirikul ei saa ju olla poliitilist agendat või seost luureteenistustega. Isegi kui midagi sellekohast on selgunud, siis taandatakse see kohaliku kiriku või konkreetse kirikuteenistuja tegevuseks. Sarnast mustrit näeme ka hübriidrünnakute toimepanijate värbamises, kus seost Vene luureteenistustega on tihti raske tuvastada ja uurimised taanduvad lihtsalt kriminaalsele tegevusele. Seda tasub aga meeles pidada, sest hübriidrünnakute sooritamise üks eesmärke ongi lasta neil paista juhuslike õnnetuste või pisikuritegudena.

Samal ajal on teada, et Vene diasporaa mõjutamine on üks Vene luureteenistuste eesmärke. Kiriku kasutamine selleks pole mitte ainult võimalik, vaid ka taotuslik. Eelkõige üritatakse diasporaad aktiveerida asukoha riigi valimiste eel ja ajal.

Kiriku mõjutustegevus Moldova valimiste kontekstis

Moldova patriarhaat allub ametlikult Moskva Patriarhaadile ning selle juhid on avalikus ruumis valjuhäälselt ELi-kriitilised. Protestiks Vene kiriku sõjapoliitilise joone vastu on kümned Moldova preestrid liikunud Rumeenia patriarhaadi Bessaraabia metropoliidi alla. Kiriku sees toimus poliitiline agitatsioon juba varem, aga eriti silmapaistvaks muutus see 2024. aasta ELi referendumi ajal. Bessaraabia patriarhaat süüdistas Moskvat toetavaid vaimulikke “Ei” kampaanias ELiga liitumise vastu. Moldova Õigeusu Kiriku (Moskva Patriarhaadi) hierarh Bălți ja Fălești peapiiskop Marchelile määrati 3500-Moldova leid (177 eurot) trahvi seadusrikkumise eest, mis keelab usulistel esindajatel valimisperioodil konkreetse kandidaadi poolt kampaaniat teha. See oli juba teine peapiiskopile tehtud ​​trahv: eelnevalt kästi tal maksta kahele LGBT-kogukonna liikmele üle 900 euro “seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisele õhutamise” eest pärast seda, kui ta nimetas LGBT-inimesi 2022. aasta nn Solidaarsusmarsi-vastases avalduses “sodomiitideks”, “kadunud inimesteks” ja “patusteks”.

Moldova on Venemaa mõjutustegevuses olnud eriteenistuste jaoks olulisel kohal. Hiljutised parlamendivalimised olid selle tõrjumisel kriitilise tähtsusega. Moldova usukogukonna massiivsem töötlemine algas juba 2024 aastal, kui kohalikele preestritele hakati korraldama kõik-hinnas reise Venemaale. Ei ole ilmselt keeruline mõista, miks peaks Venemaa ühtäkki huvituma Moldova preestrite turismist. On selgunud, et osadele neist anti kätte Vene deebetkaardid, millele kanti regulaarselt suuri summasid raha. Rahastamise tingimuseks seati koguduste sotsiaalmeediakanalite loomine ja töös hoidmine, mille kaudu hakata levitama Euroopa Liidu vastaseid sõnumeid, vastandades traditsioonilisi väärtuseid gei-Euroopale. Selle töö tulemusena lisandus pea sada uut koguduste Telegrami kanalit, mis hoiatasid ELi eest ja loomulikult võimendasid Venemeelsete erakondade sõnumeid. Kokkuvõttes oli Venemaa pingutus nähtav, kuid õnneks mitte valimistulemusi muutev ettevõtmine.

Vene õigeusu kirik kaasaegses sõjas

Patriarh Kirilli sõjalembus on korduvalt dokumenteeritud fakt. Kahjuks mõjutab tema seisukoht nii väga paljusid Vene õigeusu kiriku liikmeid kui ka paljusid usklikke üle maailma. Tema seisukohad Venemaa agressioonisõjas Ukrainas on sama ebaloogilised nagu Putini ajalootõlgendused. Pikkides oma kõnedesse Venemaa eristaatust ning Venemaa ja Lääne vahelist metafüüsilist sõda, tegeleb ta samal ajal lihtlabaselt Kremli narratiivide õigustamisega ja toimib täiendava jõuna Vene elanike mobilisatsiooniks. Tema esitatud narratiivide hulka kuuluvad muidugi ka Vene propaganda masinavärgi võimendused selle kohta, kuidas Ukraina hävitab kristlust ja kirikuid, mis on kahjuks leidnud teadmatut ja harimatut kuulajaskond Lääne ühiskondades.

Kiriku ja patriarhi nähtavus erinevates militaarkajastustes on väga nähtav. Selline loogika ei pruugi olla juhuslik.

Patriarh Kirilli peamine roll on olnud sõjale sakraalse õigustuse andmine. Vene kiriklikud meediakanalid (nt „Spas” telekanal) edastavad sõda sakraliseerivaid saateid ja dokumentaale, mis tõendab nende nende rolli mobiliseerivas propagandas. Mitmed telesaated on näidanud Vene õigeusu preestreid ikoonidega kaitset pakkumas nii taristuobjektidele kui ka loomulikult üksustele ja varustusele, mis sõtta lähevad. Kiriku ja patriarhi nähtavus erinevates militaarkajastustes on väga nähtav. Selline loogika ei pruugi olla juhuslik. On võimalik, et Kremlis mõistetakse oma poliitikate ja isikute mõju piiratust, mille puhul soovimatus surra Putini eest võib olla suurem kui surra usu või traditsiooniliste väärtuste eest.

Ukraina territooriumil üritab Vene kirik tegutseda nii nagu ikka, maskeerudes usu varju, samal ajal aktiivselt toetades tegevusi Ukraina riigi ja ukrainlaste vastu. Ukraina sisejulgeolekuteenistus SBU on korduvalt paljastanud erinevaid võrgustikke, mis on seotud või mida otseselt koordineeris Vene õigeusu kirik.

Vene õigeusk hübriidsõja rakenduses

Venemaa üritab oma hübriidsõjaga Lääne vastu mõjutada kõiki neid riike, kes toetavad Ukrainat või evivad Venemaa suhtes negatiivset hoiakut. Venemaa on korduvalt tõestanud, et nende hübriidtööriistakastist lähevad käiku kõik vahendid, nii seaduslikud kui tihtipeale ebaseaduslikud. Üheks selliseks on kirik. On mitmeid juhtumeid, kus Vene õigeusu teenistujad on otseselt seotud luure- või mõjutustegevusega Euroopa riikides.

Bulgaaria saatis 2023. aastal välja kolm kirikumeest, kes tegutsesid „usu nimel“, aga tegelikult riigi vastu: Sofia Vene Õigeusu Kiriku prior arhimandriit Vassian ja kaks Püha Nikolause Myra kiriku vaimulikku. Bulgaaria julgeolekuagentuur teatas, et need kolm isikut püüdsid sihipäraselt mõjutada Bulgaaria sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse Venemaa geopoliitiliste huvide kasuks. Vene saatkond Sofias näitas seda oodatult katsena lõhkuda nii inimlikke, sotsiaalseid kui ka kahe kiriku vahelisi suhteid.

Tšehhi võimud saatsid mullu riigist välja Tšehhi Vene Õigeusu Kiriku juhi ülempreester Nikolai Lištšenjuki, keda süüdistati “Venemaa riigivõimude toel mõjustruktuuri loomises ja selles, et ta võib ohustada riigi julgeolekut”. On märkimisväärne, et preester oli toimetanud Tšehhis erinevates religioossetes rollides juba aastast 2001.

Eesti riik ei pikendanud samuti eelmisel aastal Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhi, metropoliit Eugeni, kodanikunimega Valeri Rešetnikovi elamisluba. Seetõttu oli ta sunnitud riigist lahkuma. Kaitsepolitsei hinnangul ohustas kirikujuhi tegevus Eesti julgeolekut. Politsei- ja piirivalveamet selgitas, et Rešetnikov toetas oma avalikus tegevuses ja sõnavõttudes agressorit ning ei muutnud vaatamata hoiatustele oma käitumist.

Selgelt joonistub välja Vene õigeusu kiriku lembus ehitada Põhjamaades usuhooneid riigikaitse või julgeolekuga seotud asutuste lähedusse.

Tõenäoliselt on paljudele kirikuga seotud tegelastele raske jälile jõuda, kuna tihti on nende tegevus piiripealne, hästi maskeeritud, aga ka seetõttu, et riikide seadused piiravad usuorganisatsioonidega tegelemist viisil, mis oleks kohane vaenulikule luuretegevusele. Küll aga on nähtavad Vene kirikute asukohad. Rootsis Västerösis asuv Vene õigeusu kirik on leidnud laia kajastust. Kuid paistab, et Põhjamaad on Vene õigeusu jaoks üks eelistatumaid piirkondi. Selgelt joonistub välja nende lembus ehitada usuhooneid riigikaitse või julgeolekuga seotud asutuste lähedusse.

Molfari Julgeoleku Instituudi avalikel allikatel põhinev uurimus paljastas Rootsis veel viis Vene kirikut, mis asuvad strateegiliselt kohtades, kus saaks sobivalt luuretegevust läbi viia. Ka Norras leiti viis Vene kirikut, mille asukoha valik võiks luuremaailmas küsimusi tekitada. Soomes on Venemaa kohaolek olnud üsna tavaline, kuid 2022. aasta augustis sulgesid Turu linna võimud kohaliku vene õigeusu koguduse Jumalaema Uinumise kiriku. Selle kogudus asus Pansio mereväebaasi lähedal, kus asub Soome rannikulaevastik. Ida-Helsingis asuva Vuosaari kaubasadama ja suure elektrijaama lähedale ehitati 2000. aastal väiksem Vene õigeusu kabel. Soome julgeolekuteenistused on väidetavalt neid paiku oma radaril hoidnud. Sarnase mustri leidis uurimus veel ka Hollandis, kus kirikud on valitsuse ja riigikaitseliste objektide lähedal.

Lõppsõna

Usuvabadus on oluline väärtus ja Vene õigeusku kuulumine ei ole iseenesest agressori tunnus. Kuid samal ajal näitavad eelnevalt kirjeldatud juhtumid, kuidas Vene õigeusu kirik organisatsioonina töötab otseselt Kremli heaks.

Selleks, et Lääne demokraatiaid ei saaks õõnestada usuvabaduse sildi all, peavad Euroopa poliitikud, ametnikud ja luureasutused muutma nii seda, kuidas kiriku rolli ühiskonnas nähakse, kui ka üle vaatama siseriiklikud õigusaktid, et usuvabadus ei hakkaks jalge alla tallama õigust rahule ja et usku kuulutavad tegelased ei kutsuks jutlustamise kattevarjus üles agressioonile. Eelkõige aga tuleb piirata Venemaa võimalike finantsvõrgustikke, mille toel ja kaasabil Venemaa eriteenistused Läänes vabalt tegutseda saavad.