Kõigepealt ei maksa ette kujutada, et koolitunnid asenduksid üksnes ekraani ees istumise ja tehisaruga vestlemisega. Kuigi sokraatiline küsimuste-vastuste meetod võib olla tõhus, ei tähenda kooliharidus siiski ainult teadmisi, vaid selle osa on veel vastutuse õpetamine ja kasvatustöö. Ükski laps ei sünni ennastjuhtivaks õppijaks – selleks on vaja juhendajat ja suunajat. Kui tehisaru ütleb, et töö on tegemata, on seda lihtne ignoreerida. Kui seda aga ütleb õpetaja, tekib õpilasel aga tunne, et ta vastutab teise inimese ees – ja see motiveerib tegutsema.
Õpetaja ülesanne pole kadunud ka tehisaru taustakontrollijana. Tehisintellekt võib olla kiire ja nutikas, kuid ta ei vastuta oma juttude õigsuse eest. Õpetaja on see, kes aitab õpilasel eristada tõde väljamõeldisest ja suunata tehisintellekti kasutama õppimise teenistuses, mitte selle aseainena.