Riik on otsimas uusi viise, kuidas saavutada taastuvenergia eesmärke. Veel aasta tagasi loodeti suuremate taastuvenergia projektide, nagu näiteks meretuuleparkide rajamist toetada vähempakkumistega.
Veebruaris otsustas eelmine valitsus aga kuni 2,6 miljardit eurot maksma läinud meretuuleparkide vähempakkumise korraldamisest loobuda. Valitsus on öelnud ka välja, et sarnast meretuuleparkide vähempakkumist tulevikus enam ei tule.
Nüüd plaanib energeetikaminister Andres Sutt seniste vähempakkumiste kõrvale luua hoopis uue riikliku käendusmeetme, millega sadu miljoneid eurosid maksvaid energeetikaprojekte Eestisse tuua.
Tegu ei oleks enam mitte otsetoetusega, vaid riik käendaks projektide pangalaenu. Niiviisi väheneksid arendajate riskid panga silmis ning arendajatel oleks lihtsam oma projektidele erakapitali kaasata.
“Võimalikud projektid, mis sellest meetmest kasu võiksid saada on näiteks meretuuleprojektid, samamoodi ka suured salvestid. Võib-olla tulevikus ka tuumajaam. Neid võimalikke variante on veel, aga me räägime tõesti väga suurtest ja Eesti kontekstis kallitest ja pikaajalistest projektidest,” selgitas ERR-ile kliimaministeeriumi taastuvenergia valdkonna juht Tauno Hilimon.
Seda, kui suurt käendust oleks riik valmis pakkuma, ei soovinud Hilimon veel öelda.
“Projektide enda maksumus on pigem sajad miljonid eurod. Käenduse suurus sõltub aga täpsemalt käenduse tingimustest ja sellest, millised projektid sellega saavad rajatud,” ütles ta.
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt rääkis plaanitavast käendusmeetmest ka 23. septembril Vikerraadio saates “Reporteritund”. Ta selgitas, et pangad ei taha praegu võtta sellistel projektidel riski, et elektrihind turul võib langeda ja projekt ei teeni piisavalt raha.
Ühtlasi soovivad erapangad, et arendaja maksaks laenu tagasi juba 20 aastaga, aga tuulepargid, salvestid või tuumajaamad toodavad tulu palju pikema aja peale, nende eluiga on pigem. See tähendab, et projektide rahavood ja pangalaenu graafik ei sobi omavahel hästi kokku.
Ministri sõnul saaks ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) käendusinstrumendiga seda riski vähendada. “Juhul kui elektrimüügist ei laeku laenu teenindamiseks piisavalt raha, siis selle puuduoleva osa saab pangale maksta näiteks sihtasutus,” rääkis Sutt Vikerraadios.
Tegu ei oleks aga lihtsalt riigi raha ülekandmisega, vaid EISA ostaks riigi plaani järgi vastu arendaja emiteeritud võlakirju. Arendaja saaks niiviisi rohkem aega, et tema investeering ära tasuks ning see maandab ka panga jaoks riski.
“Me tegelikult pikendame maksegraafikut ja võtame panga jaoks maha finantsriski. Pika perioodi peale ei saa elektrihind nulli jääda, sest siis ei tule ühtegi investeeringut. Seetõttu on pikema perioodi jooksul kindlasti võimalik see raha tagasi teenida,” rääkis minister.
Riik ei annaks seega mitte otse raha, vaid võtaks enda kanda osa projektiga seotud finantsriskist, mida erapangad üksi kanda ei julge.
Käendusmeetme täpsemaid tingimusi töötab ministeerium praegu välja koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutusega.
Puhta tööstuse lepe võimaldab anda lihtsamini riigiabi
Valitsuse tööplaanis on kirjas, et meretuuleparkide turule toomist toetavad finantsinstrumendid töötatakse Euroopa puhta tööstuse leppe alusel välja järgmise aasta esimeseks kvartaliks.
Üks puhta tööstuse leppe keskseid eesmärke on muuta riigiabi reeglid rohetehnoloogia projektide jaoks paindlikumaks. Nii näiteks võimaldab lepe saada liikmesriikidel kiiremini ja lihtsamalt Euroopa Komisjonilt luba riigiabimeetmetele, mis toetavad taastuvenergia kasutuselevõttu ja tööstuse süsinikuheite vähendamist.
Enne puhta tööstuse lepet olid Euroopa Liidu reeglid riigiabi andmisele ranged. Liikmesriik ei tohtinud niisama lihtsalt hakata oma ettevõtetele laenutagatisi andma, sest see võis tekitada ebaausa konkurentsieelise. Riigiabi saamise protsess oli pikk ja keeruline.
Euroopa puhta tööstuse lepe muudab aga seda. See loodi vastusena USA suurele roheinvesteeringute paketile, et vältida Euroopa tööstuse ja investeeringute mujale liikumist.
Lepe annab liikmesriikidele soodsamad tingimused, et rohetehnoloogia projekte toetada. Üks sellistest riigiabi vormidest ongi näiteks käendusmeede.
2030. aastal peaks taastuvelektri osakaal olema 73-86 protsenti
Kuigi riigikogu on seadusesse kirjutanud, et 2030. aastal tuleb Eestis toota tarbitava elektrikoguse mahus taastuvelektrit, arvestab ka kliimaministeerium nüüd, et see eesmärk ei ole saavutatav.
Kliimaministeerium hindab, et tõenäoliselt küündib taastuvelektri osakaal 2030. aastal 73-86 protsendini kogu Eestis tarbitavast elektrist. See, kui kõrge konkreetselt taastuvelektri osakaal siis on, sõltub suuresti peagi avatama maismaatuuleparkide vähempakkumise tulemustest ehk sellest, millises mahus maismaatuult vähempakkumisega lisandub.
Valitsuse laual on praegu määrus, et korraldada maismaatuuleparkidele veel üks ühe kuni kahe teravatt-tunnine vähempakkumine. Niiviisi lisanduks Eestisse veel kuni 700 megavati võimsuses taastuvenergiat.
Hilimoni sõnul on vastavad dokumendid valitsuses ning heakskiidu korral kuulutab Elering hanke välja. Pakkumiste esitamise tähtaeg on kavandatud 2026. aasta esimesse kvartalisse ja tuulepargid peaksid valmima 2029. aasta lõpuks.
Valmivast energiamajanduse arengukavas (ENMAK) enam nii kõrget sihti, nagu praegu seadusesse raiutud, aga ei leia. Arengukava eelnõus on seatud eesmärk saavutada 2035. aastaks 80 protsenti heitevabadest allikatest. Erinevalt taastuvast elektrienergia allikast võib heitevaba elektrienergia allikas olla ka näiteks tuumajaam.
Saja protsendi eesmärk on rohkem saavutatav riiklike toetusmeetmetega
Seda, millal peaks Eesti saavutama praegu 100 protsendi eesmärgi, ei ole arengukavas Hilimoni sõnul ette kirjutatud. 100 protsendi eesmärgi saavutamine sõltub edaspidi turupõhistest investeeringutest ja elektrinõudluse kasvust.
“Kui nõudlus elektri järele kasvab, siis võib selle eesmärgi täitmine nihkuda ka hilisemaks kui 2035. aasta,” märkis ta.
Ametniku hinnangul on eesmärgi täitumise tõenäosus ilma riiklike meetmeteta siiski väike.
“Tõenäosus, et aastaks 2035 moodustaks taastuvelekter 100 protsenti tarbitud elektrist, on suurem siis, kui on riiklikud meetmed. See on vähem tõenäoline siis, kui riiklikke meetmeid taga ei ole,” tõdes Hilimon. 2040. aastaks hindas ta selle eesmärgi saavutamist samas rohkem tõenäoliseks, viidates tehnoloogia arengule ja turutingimustele.
Kuna energiamajanduse arengukava eelnõus seatud eesmärgid on madalamad kui kehtivas seaduses, tuleb seadust Hilimoni hinnangul tõenäoliselt muuta.
Energiamajanduse arengukava on plaanis vastu võtta selle aasta lõpuks. “Kui seaduses on tõesti palju kõrgem ambitsioon kui arengukavas, siis on kindlasti tarvis ka seaduse muutmine plaani võtta,” kinnitas ta.