Paljud väikehaiglad on otsimas ja pakkumas erinevaid teenuseid, et ots otsaga kokku tulla, ruumide rendist, pesumajast, toitlustusest alates hooldekodude ja kringlite küpsetamisega lõpetades. See pole keelatud, aga kas see on ka kuidagi tervishoiu juhtimises planeeritud, küsib Kristin Raudsepp.
Eestis on valitsus otsustanud, kus asuvad riigi haiglavõrgu haiglad. Arvestades riskide hajutamise vajadust seoses poliitilise ja sotsiaalse olukorraga on paika pandud, et kõik haiglad ei asu ainult Tartus või Tallinnas, kus ainukesena elanike arv on kasvamas.
Kõige esmast erakorralist arstiabi või haiglaravi on võimalik saada meil ka paljudes väikestes toredates linnades. Neil haiglatel on erinevad ärivormid, on aktsiaseltse, on sihtasutusi, nende omanikud võivad olla regionaalhaiglad ja kohalikud omavalitsused. Ka nende haiglate tervishoidu peaks juhtima sotsiaalministeerium ning nendelt ostab kindlustatud isikutele tervishoiuteenuseid tervisekassa, kust tulebki suurim rahastus.
Iga arsti vastuvõtt või operatsioon makstakse täpselt sama hinnakirja alusel kõigile haiglatele üle riigi, selle hinnakirja kinnitab valitsus. Ja täpselt selle raha eest tuleb haiglat majandada.
Kas keegi on kuulnud, et elu ääremaal või väikelinnas on odavam? Pigem kuuleme ju ikka, et seal pakitakse tegemisi ja elu kokku, sest mõttetult kalliks läheb kõik. Kas majandusseadused haiglates toimivad kuidagi teisiti? Kas keegi arvab, et kui suuremas linnas on arste ja õdesid puudu, siis näiteks Põlvas elab neid palju kõigilt sobivatelt erialadelt ning nad on nõus töötama väiksema palga eest?
Tegelikkus on ikka vastupidine, palgad on motivatsiooni tagamiseks enamasti suuremad, lisaks maksavad haiglad erineval moel suuri transpordikulusid. Näen iga päev arveid, kus igale seadme tehnilisele hooldusele või vajaliku asja transpordiks lisavad partnerettevõtted töötunde ja lisamakse, et katta vahemaad, enamasti alates Tallinnast.
Nii ongi paljud väikehaiglad otsimas ja pakkumas erinevaid muid teenuseid, et ots otsaga kokku tulla, ruumide rendist, pesumajast, toitlustusest alates hooldekodude ja kringlite küpsetamisega lõpetades. See pole keelatud, aga kas see on ka kuidagi tervishoiu juhtimises planeeritud?
Lahenduseks võiks jälle pakkuda, et las jääda siis haiglad ainult Tartusse ja Tallinnasse koos saarte erandiga. Teisalt jällegi, kui mõelda poliitilisele ja sotsiaalsele julgeolekule või ebavõrdsus elutähtsatele teenustele ligipääsus, siis kas see oleks mõistlik samm?
“Rahastuse otsustamisel tuleb üle vaadata maakondlikud tervisenäitajad, näiteks tervena elatud aastad.”
Aastate jooksul on eksperdid teinud erinevaid ettepanekuid haiglate asukohtadest. Mõtete elluviimine ei ole alati nii läinud ning muutunud on vahest ka poliitiline keskkond, koroonakriis ja Ukraina sõda on pannud riiki teisiti mõtlema. Ja nii toimubki igapäevaselt otsustajate seas pea liiva alla panek – äkki saavad ääremaal patsiendid otsa ja äkki panevad omanikud ise haiglad kinni.
Kuni haiglavõrgu arengusuunad ei ole lihtsalt paber ja me päriselt tahame, et kvaliteetseid teenuseid pakkuvaid kaasaegse meditsiinitehnikaga haiglaid oleks ka suurtest linnadest eemal, tuleb tervishoiu rahastamise muutmise vajaduse puhul (milles vist keegi enam ei kahtle) mõtelda ka neile eranditele.
Üks variant oleks tervishoiuteenustele asukohast sõltuvate koefitsientide lisamine. Või eelarvepõhiseks muutmine. Iga teenus ei ole siis ellujäämiseks vajalik, haigla majandamine ei sõltu patsientide arvust ja kokkuvõttes võivad riigi kulud ka väiksemaks muutuda.
Piisava rahastusega on maakonnahaiglatel võimalik mängida olulist rolli nende haiguste ravis, mis on peamised välditava suremuse põhjused. Rahastuse otsustamisel tuleb üle vaadata maakondlikud tervisenäitajad, näiteks tervena elatud aastad, ning kui need on väiksemad kui Eestis keskmiselt, siis on selle maakonna haiglale piisavate ressursside tagamine arusaadavalt olulise tähtsusega.