Äkki sel üha kuhjuvate pingete ning reaalselt ja virtuaalselt üksteise peale röökimise ja tatistamise ajastul ongi just hoolivus uus punk, küsis Berk Vaher kultuurikommentaaris.
Aga kui pöörata kogu see dialektika pahupidi – kas see ei raba viimaks hoopis rohkem? Nii leidsin end mõtlemast uuema pungiskeene ühe eredama trubaduuri Riste Sofie Kääri, Elo Valneri ning nende õdede teatrietendusel “Nälg”, mille sisu võiks lühidalt kokku võtta kui “tüdrukud mängivad kodu”. Kas sellest saab huvitava lavatüki, ka viiekümnesele vehmile?
Selgus, et saab küll. Jagus mängu ja sürri ja publiku sujuvat kaasamist; ka leebet irooniat nõukaidülli jäänuste ja uueaja olmemeedia suhtes, aga samas oli see ka nending, et selline ongi see ilmanukk, kus tuleb eneseks saada ja ise olla ja kuhugi edasi minna. Ja kogu tüki jooksul keedeti suppi, mida viimaks kõik ühiselt sõid.
Toimus liitev rituaal – mis kandis ehk ka seda ühistunnet, millest äsjases Müürilehes on juttu seoses Tallinna Ülase 12 punkkogukonnaga. Lugesin ja mõtlesin, et mis punk, need on ju hipid. Ja siis jällegi: ahhaa, aga miks nad peaksidki vastama minu eelarvamustele, kes ma pole kunagi punkar olnud?
Söömine publiku ees on üks rituaalidest ka Draamateatri uusversioonis sürrealismiklassikast “Kuningas Ubu”. Ent seal on see süüdistav, mitte lepitav akt: õgimine, ilastamine ja sittumine etteheitena, et sähke nüüd, milline inimkond on. Semper, Ojasoo ja noored näitlejad rabelevad vaatajat räuskamise ja rõvetsemisega šokeerida, aga tulemuseks on tuimestav kitš.
Kitš nõnda, et kinnistab (institutsiooni privilegeeritud kõrgusest) kõiki “nüüdiskultuuri” stereotüüpe ning just nii ka omakorda väikekodanlikku, enesega rahul üleolekutunnet neis, kes lavarünnaku üle elavad ja seda isegi naudivad – juba ette kahjurõõmuga seeüle, kui raevus on tagurlased. Nagu identiteedikabaree puhul, nagu äsja Valge Tüdruku ERMi esinemise puhul.
Aga kui pikka püsi ja inimlikku väärtust saab olla kunstil, mis toitub ennekõike kahjurõõmust, et vaenlasel hakkab sest halvem? Kas minust endast saab seeläbi sügavam ja avaram inimene, kas me elame pärast seda paremas maailmas? “Ubust” jäi küll tühi tunne. Kogu sarnasest transgressioonikitšist jääb üha tühjem tunne. See ei täida ega toida, see tüütab.
Äkki sel üha kuhjuvate pingete ning reaalselt ja virtuaalselt üksteise peale röökimise ja tatistamise ajastul ongi just hoolivus uus punk? Mis mitte ainult loob turvatsooni kaitseks “teistsugustele” tasalülitava ahnitsemisühiskonna eest, vaid sirutab käe (ja supikausi) omakorda endast erinevatele öeldes, et sina ju ka pole ses ajas kodus – aga mängime ühiselt kodu, nii, et see ongi päris?