Iga kord, kui inimkond leiutab midagi uut, tunneme esmapilgul kergendust. Nagu oleks avanenud aken, kust sisse voolab värske õhk. Ratas vabastas jalad, aurumasin vabastas käed, arvuti vabastas mõistuse tüütutest kordustest. Näib, et iga samm tehnoloogia suunas teeb inimese elu paremaks ja õilsamaks.
Masinad ei kanna moraali, moraali kannab inimene. Ja inimene vajab lisaks tööriistadele ka vaimu, kujutlust ja südame jõudu, et eristada head kurjast.
Ent varsti selgub, et samast aknast, kust tuli valgus, hiilib sisse ka vari. Kuritegelik maailm õpib kiiresti, tal on loomulik instinkt kasutada uut masinat, uut tarkvara, uut võrku. See, mis pidi muutma elu turvalisemaks, muutub kurjuse võimendajaks. Kurjus ei kao koos tehnoloogiaga – ta õpib seda kasutama, vahel kiiremini kui meie ise.
Just siin kerkib küsimus: kas tehnoloogia üksi suudab maailma päästa? Vastus on eitav. Masinad ei kanna moraali, moraali kannab inimene. Ja inimene vajab lisaks tööriistadele ka vaimu, kujutlust ja südame jõudu, et eristada head kurjast.
Seepärast ongi paradoksaalne lugeda igapäevastest ajalehtedest, kuidas riigid võistlevad lahingumoona ja relvasüsteemide soetamisel. Numbrid, nullid ja miljardid. Kõlab nagu aabits, mida loetakse mehaanilise häälega – veel rakette, veel tanke, veel droone. Kuid samal ajal, kui masinad saavad aina rikkalikumalt toitu, jääb inimese hing tihti nälga. Kunsti ja kultuuri rahastamine tundub kõrvaline, isegi luksuslik. Justkui hingel ei olekski õigust ellujäämisele.