Meenutame inimesi, mitte numbreid – naabreid ja sõpru, emasid ja isasid, lapsi ja vanavanemaid. Nad olid need, kes armastasid, naersid ja ehitasid. Me ei mäleta hukkunuid üksnes ohvritena, vaid inimestena, kelle elu oli täis valgust. Mõned olid muusikud, kelle viisid jäävad kõlama. Mõned õpetajad, kelle õpilased jätkavad nende unistust. Mõned lapsed, kelle naer kajab meis edasi. Ja me mõtleme pantvangidele, kes on endiselt Hamasi käes – nende näod on meie plakatitel, palvetes ja ootuses. Iga päev, mil nad on elus, on ime.
Ent samal ajal, kui Iisraelis põlevad küünlad hukkunute mälestuseks, põlevad mujal maailmas sõnad, mille eesmärk pole enam mõista, vaid moonutada. Avalikus ruumis on 7. oktoober muutunud osaks infosõjast, kus isegi tragöödia numbrid on saanud poliitiliseks relvaks. Seal, kus peaks olema lein ja tõde, ilmuvad üha suuremad arvud – 65 000, 110 000, 325 000, 680 000 – nagu oleks valu mõõtmiseks vaja nullide lisamist.