Aga kes tegelikult peaks liiderdama? Tähendab… olema liider!
Probleem ei ole selles, et arvamusliidrid eksivad. Kõik eksivad. Probleem on struktuurne. Arvamusliidrite tööstusharu hindab arrogantset enesekindlust, mitte täpsust. Tasustab nähtavust, mitte vastutust. Kõige hullem on aga see, et see tasustab konsensuse küpsetamist ja selle taasesitamist, mitte originaalsust.
Igasugused intellektuaalid on tihti kõige edukamad just neis valdkondades, kus nende vigade tagajärgi kannavad teised. Majandusteadlane, kes soovitab halba poliitikat, ei kaota oma tööd ega pensioni. Ta jääb oma koha peale ja kirjutab uue artikli, milles selgitab, miks tema eelmine artikkel oli tegelikult õige, lihtsalt rakendus oli vale. Tegijad, ettevõtjad, töölised, väikefirmad, need maksavad vead kinni. Rääkijad mitte.
Ma ei tea. Ja ma ei pretendeeri teadmisele. See on vahe minu ja arvamusliidri vahel.
Seetõttu olekski vajalik uut tüüpi arvamusliider. Mitte see, kes on konverentsil esinedes enesekindel. Vaid see, kes on valmis ütlema, et ta ei tea. See, kes julgeb ka ise ennast mõõta. See, kes on näinud päris maailma, mitte ainult Powerpointi sellest. Rebaseid on vaja! Rebaseid!!! Ja, noh, öökulle!
Epiloog: öökull, keda ei huvita aplausiivid
Lõpetan seal, kust alustasin. Männioksal. Kell on kuus hommikul. Alla vaatan. Oli veel üks hiir. Mis temast sai? Kas ta pääses? Kas keegi teine sai ta kätte? Ma ei tea. Ja ma ei pretendeeri teadmisele. See on vahe minu ja arvamusliidri vahel. Mina, kakk, tean, mida ma ei tea. Nemad ei tea, et nad ei tea ja on selle juures ilma igasuguse alandlikkuseta.