Mõni nädal tagasi ilmus Sten-Olle neljas täispikk album «Kehv keha» – iroonilise pealkirjaga, aga südamest tehtud. See on plaat, kus rõõmsas loos võib peituda nukrus ja kus isegi kõige filosoofilisem mõttekäik võib tulla läbi kerge nalja. See on muusika, mis ei vingu ega virise, vaid naeratab. Täpselt nii, nagu Sten-Olle kavatseski.
Muusiku sõnul on albumil üks selline lugu, mille kallal alustas ta tööd viis aastat tagasi, kuid suurem töö sai tehtud siiski viimase kahe aasta jooksul. «Arvan, et olen ajaga lihtsalt natuke pragmaatilisemaks muutunud. Tunnen, et kui oled juba kirjutanud päris mitu laulu, siis lõpuks taandub kõik ikkagi kättevõtmisele. Mul on alati palju paljulubavaid ideid, millest võiks loo teha, ja nüüdseks tean, et kui ma ühe neist ette võtan ja sellele nädal aega keskendun, siis sünnib laul, mis mulle endale meeldib. Ja kui see on olemas, siis on juba võimalik seda ka maailmaga jagada.»
Tema sõnul on enamasti üpriski ennustamatu, kui kaua ühe looga läheb, nii et pigem pole see reegel, et hea laul peab viis aastat «marineerima», enne kui see kuulajate ette jõuab. Jutuks tulnud juhul sai kõik lihtsalt alguse ühest vanast ideest.
«Oli kunagi üks podcast, millele mul paluti teha intro. Neile ei meeldinud see, mis ma tegin, aga mulle endale see väga meeldis, nii et panin ta siis kõrvale. Hiljem tahtsin kirjutada natuke sellist «seksikat» lugu, mis mul ausalt öeldes väga hästi välja ei tule. Tahtsin kergelt lääge piiril balansseerivat saksofoni-groove’i. Saksofon jäi lõpuks küll välja, aga mul tuli meelde see vana intro, mille ma sealt uuesti üles korjasin. Nii et mõnes mõttes idee oli viis aastat vana, aga lugu ise mitte,» selgitab ta.