Idanaabrit häiris, kui vastukaaluks nende Narva suunatud 9. mai propagandaüritusele Jaanilinnas riputas muuseum linnuse seinale suure plakati «PUTLER – WAR CRIMINAL», kus olid kokku miksitud Hitleri ja Putini näod. Sellest, et Vene armee hirmuteod Ukrainas on juba ammu ületamas natside tegusid, Moskva linnakohtus muidugi ei räägitud.
Venemaa tagaotsitavate inimeste nimekirjas on Maria Smorževskihh-Smirnova olnud juba 2024. aasta suvest. Kui direktor kuulis ajakirjandusest ootamatut uudist, et on rahvusvaheliselt tagaotsitav, saatis ta välisministeeriumile palve olukorda selgitada. Edasised sündmused jätavad mulje, nagu oleks välisministeerium julge naise jätnud üksinda. Vastuses soovitas ministeerium tal kontrollida, kas ta on Interpoli registris sees ning kirjutada selleks Interpolile taotlus.
Antud juhul, silmas pidades ajakirjanduses juba loodud fooni ja Venemaa võimet korraldada Euroopas mitmesuguseid terroriakte ja inimrööve, tekitas selline vastus paratamatult tunde, et Eesti riik ja kogu Euroopa Liit nagu ei suudakski kaitsta oma kodanikke.
Ükski Eesti kodanik ei tohi jääda olukorda, et peab üksi hakkama saama, kui Venemaa režiim teda ähvardab ja vaigistada püüab.
Õli valas tulle advokaat Ksenia Kravtšenko jutt Raadio 4 saates, kes ei välistanud arreteerimisriski välismaal. Kuna Smorževskihh-Smirnova oli saanud kutse olulisele foorumile oktoobri lõpus Berliinis, tunduski talle mõistlik sinna mitte minna.
Kui Venemaa kohus – mis on autoritaarse režiimi ripats – mõistab Eesti kodaniku tagaselja süüdi ja ähvardab teda kümneaastase vanglaga Venemaal, ei tohi Eesti riik piirduda pelgalt hoiatusega, et «ole reisimisel ettevaatlik». Riigil on kohustus kaitsta meie inimesi kõigiti poliitilise tagakiusamise eest – olgu selleks diplomaatiline tugi, juriidiline nõustamine või avalik selgitustöö rahvusvahelisel tasandil. Ükski Eesti kodanik ei tohi jääda olukorda, et peab üksi hakkama saama, kui Venemaa režiim teda ähvardab ja vaigistada püüab.