Tehisaru sünnitatud pildid, filmid ja videod on muutunud päris inimeste loomingust peaaegu eristamatuks. Uus reaalsus sunnib küsima, kas lisaks loomeinimestele peaksid saama selle eest hüvitist ka teised õilishinged, küsib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Ajaloo ebameeldivate, kuid õpetlike lugude sekka kuulub juhtum Saksa natsipoliitiku ja õhujõudude juhi Hermann Göringiga, kes kogus kunsti omal julmal moel. Eriti oli ta kiindunud Hollandi 17. sajandi kunstnik Johannes Vermeeri maalidesse. Tal õnnestus omandada tõeline rariteet, värskelt avastatud Vermeeri seni tundmatu maal. See oli läbinud kunstiteadlaste põhjaliku ja kinnitava analüüsi ning maali peeti rahvuslikuks aardeks. Ometi müüs maali leidnud hollandlane Han van Meegeren selle saksa okupandile.
Kui sõda lõppes, ootas mõlemat meest hukkamine. Göring mõisteti süüdi sõjakuritegudes, Van Meegeren aga koostöös vallutajatega ja rahvusaarde mahaparseldamises. Seepeale väitis Van Meegeren, et hinnaline maal oli tema kätetöö. Lõpuks nõustuti eksperimendiga ja ta demonstreeris tunnistajate silma all, kuidas sündis veel üks seni avastamata Vermeeri teos.
Suur uudis jõudis Nurembergi kohtuprotsessi valvurite kaudu Göringini. Kuuldes, et temale suurt meelehead toonud maal polnud originaal, olevat frits väljendanud ahastust maailmas eksisteeriva kurjuse üle.
Kas me tõesti ei saa pildist enam sama naudingut, kui selle autorlus muutub? Näiteks kui pulmapildil on need, kes seal peavadki olema, aga seda pilti pole kunagi pildistatud või selgub, et juba mitu kuud tema lemmikuks olnud Youtube’i kanalit veab tegelane, keda päriselt ei eksisteeri. Pole vist vaja välja veerida, millega on tegemist. Kui tehisintellekt suudab jäljendada meie reaalsust, siis mis saab varjude taga peituvate inimeste ebatäiuslikest ja tundeküllastest hingedest?
Kolm hiljutist lugu äratavad teistsuguseid mõtteid kui need, kuidas TI võib asendada kellegi ametit. Need on küsimused, kuidas TI õõnestab meie suhet autentsusesse – sellesse, mis teeb kedagi või midagi asendamatuks. Ajal kui erinevas formaadis loomingu valmistajad, fotograafid ja näitlejad maadlevad sünteetiliste asendajatega, seisame peagi silmitsi küsimusega, kas etendus meie jaoks jätkub, isegi kui sellest on hääbunud inimese südamelöögid.
Jimmy Donaldson, YouTube’i maailmale paremini tuntud kui 300 miljoni tellijaga MrBeast, korraldab aktsioone, milles lasevad inimesed end suure rahasumma nimel näiteks 50 tunniks elusalt maha matta.
MrBeast teab, mis inimesi kohale meelitab. Nad tahavad vaadata, kuidas teised hingelised on valmis raha nimel taluma absurdseid katsumusi ja tegema ebamugavaid või ohtlikke asju. MrBeast avaldas hiljuti tõsist muret teiste temasuguste juutuuberite tuleviku pärast, kui TI-tööriistadega saab lihtsa tekstijuhisega valmistada usutavaid ja täisväärtuslikuna kogetavaid videoid.
Kaalul pole ainult uue töövormi esindajate sissetulek, vaid tõelisus, mida kogetakse, vaadates näiteks MrBeasti vahendatud inimlikku haavatavust. Tema videote võistlejad rabelevad tajutavas ebamugavuses. Nende ehe visadus äratab vaatajates nii kahjurõõmu kui ka empaatiat. Kas need endogeensete kemikaalide kokteilid tärkavad ka siis, kui inimesed vahetatakse TI loodud avataride vastu või puruneb seletamatu pärisinimese kannatuste loits, kui äravahetamiseni lihvitud pikslite higi moodustavadki vaid pikslid?
Kes teab? Mõni ekspert pakub, et inimesed ihkavad autentsust ja TI steriilne täiuslikkus muutub kiiresti igavaks. Sellega koos lahkuvad praegu umbes 50 miljoni sisulooja juurest reklaamitulud ja sponsorilepingud. See oleks veel üks ja viimane meelelahutuslik etendus, milles MrBeast ise väriseb hirmust, kuni enam keegi ei usu seda, mida ta pakub.
Kui YouTube’i draama areneb pikslitest tegelaste ümber, siis fotograafias süveneb vaikne kriis portreedega. Tasapisi on hakanud ilmnema seni varju jäänud trend. Fotograafid kaovad kiiremini tööd, kui seni uudiskünnise ületanud programmeerijaid tabanud tööhõive langus.
Olgu tegu pulmapildi või sotsiaalmeedia postitusega, TI-tööriistad loovad keskpärastest piltidest professionaalseid portreefotosid, vaateid toodetele ja sündmuste visuaalset dokumentalistikat. Varem stuudios tunde vajanud valgustuse üles seadmine, poseerimine, monteerimine jmt juhtub nüüd sekunditega ning murdosaga varasemalt küsitud hinnast. Tulemus on aga kaubandusliku kvaliteediga.
Vabakutselisi fotograafe vahendav keskkond Upwork märkis, et TI-teenuste leviku järel on fotograafide broneeringud langenud umbes kolmandiku võrra.
Kolmas lugu on ehk kõige kummalisem. Selles ei matki TI kedagi, vaid on ise. Selle nimeks võib olla Tilly Norwood. Teatud mõttes on tegu näitlejaga, kes tegi debüüdi juulis ilmunud lühifilmis “AI Commissioner”. Temas pole midagi inimesele kuulunut. TI sepistas iga Norwoody ilme ja nahavarjundi. Selge, et inimese sarnasuse saavutamine rajaneb inimeste pealt õpitule.
Kas päris inimesed peavad seda teadma ja saama hüvitist? Naiivne küsimus, sest inimeseks olemine pole litsentseeritud. Palju huvitavam küsimus on Norwoodi näitlejaks liigitamine. See küsimus torkab otse elukutse südamesse. Kuigi Norwoodil seda pole, esitab ta ka selleta kõiki rolle, sest ega ka laval purjus inimest etendav näitleja pole purjus. Ta näitleb. Tilly Norwood näitleb näitlejat. Meie vist ikka plaksutame?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.