Kui tahad palju kaupa saada, mine linnapoodi ekslema, aga kui tahad ilusat Eesti elu näha, tule maale leti ette, soovitab Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Hiljaaegu sattusin pealinnas kuulsa kaubaketi suurde poodi. Mul oli vaja osta üks Maaleht. Küsisin seda mööda tuiskavalt müüjalt. Ta näitas näpuga kuhugi riiuli poole ja ütles: “Seal vist.” Läksin ja otsisin, aga “seal vist” kohas olid hoopis teised lehed ja ajakirjad. Maalehte mitte.
Küsisin järgmiselt müüjalt. Tema arvas, et “äkki on kuskil teises kohas”. Aga ka seal “kuskil teises kohas” ei leidnud ma midagi. Lõpuks avastasin Maalehe alles kolmandast kohast.
See ajalehejant tuletas meelde üht mu oma kodukandi Virumaa poe kena juhtumit. Mul nimelt oli vaja number seitse mutrit ja ka polti muruniitja parandamiseks. No kust kohast kaupluse naelade, kruvide ja poltide rägastikust neid küll leida? Ma tõesti ei teadnud, sest ei tegele igapäevaselt number seitse mutrite otsimisega.
Aga kodupoe müüjanna tuli asiselt minuga riiulitesse tuulama ja aitas leida just selle kõige õigema mutri number seitse. Ja nii on mu kodukandi keskmise suurusega maapoes korduvalt juhtunud, et kimbatusse sattujale tuleb appi mõni müüjanna. Ta tunneb kogu poes olevat kaupa kui oma viit sõrme. Ta leiab selle, mis vaja. Seega küsi, mida tahes, tulemus tuleb tuumakas. Ja kui vajalikku kaupa pole, on müüjannal alati varuks nõuanne, kust mujalt poest seda juppi või kaupa leida.
Veel üks juhtum. Jõuan Ida-Virus külapoe juurde, kust saab imehäid lambalihaga pelmeene. Uks, mis peaks lahti olema, on aga lukus. Ei siis muud, kui helistan uksel kirjas olevale telefoninumbrile ja küsin peremehelt, et mis lahti. Too kostis vastu, et ju on sulane, va sunnik, varem koju läinud. Ja siis on peremees peaaegu mulle ütlemas oma poe luku koodi, et saaksin ta poodi külmkapi juurde marssida ja sealt pelmeenid võtta. Usaldus missugune! Igaks juhuks siiski pakkumisest loobusin, pelgasin, et äkki ajan miskit sassi või lõhun ära.
Aga mis on veel imetore, peaaegu iga müüja ütleb sulle ükskõik millises maapoes “tere!”. Ja sina talle ka “tere!”. Tegelikult olen mitmete Virumaa maapoodide müüjatega ju vana tuttav, mis sest, et nimesid täpselt ei tea, aga nägusid küll. Nii lihtsalt see kogukonna poetunne algabki. Linnas ma säärast lausteretamist aga ei kohta.
Mu Virumaa kaubandusteel on ka poode, kus mõnus muhe vestlus kuulub iga poeskäigu juurde. Et kuis läheb ja mis kuulukse. Ja kas külas uudist ka on? Kuni selleni välja, et mis sai eile poe juures põõnanud külamehest. Ja kas ta oma rahakoti ikka üles leidis või mitte. Pood teab.
Loomulikult tulevad poest oma kundele soovitused, et tule homme kindlasti tagasi, siis algab suur allahindlus. Või et, kas sa ikka vaatasid, mis hinnaga meil täna ahjukana on, lausa miinus 50 protsenti!
Ja veel poe poolse hoolimise kohta. Ühe mu kodukandi poe müüjanna riputab igal aastal poe ette aia külge kümneid helkureid. Neid saavad külalapsed siis priilt võtta ja rõõmsasti helkida. Tema pood on muuseas see, kust kunagi kadri- ja mardisante ära ei aeta. Sanditajad kutsutakse kindlasti poodi sisse. Tehke järgi, teised poed.
Imetoredad on ka need hoolivad poed, kus müüjat polegi. Pean silmas nimelt mee, kartuli ja saunavihtade müüjate müügipunkte tee veeres. Paned raha ja võtad kauba. Nüüd aga olen nii Peipsi ääres kui ka Lahemaa radadel näinud kahte lookas letiga hoidiste ja aiaviljade müügipunkti, kus on ka kastike vahetusraha jaoks. Ostad ja vahetad. Usaldus missugune.
Ja siit tuleb moraal ka. Seega: kui tahad palju kaupa saada, mine linnapoodi ekslema. Aga kui tahad ilusat Eesti elu näha, tule maale leti ette. Vahe on totaalne.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.