Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all India intellektuaalne mõju. Kolmveerand sajandit pärast Briti koloniaalaja lõppu arvavad paljud, et India jaoks on saabunud uus aeg ja riik võtab tagasi oma koha maailma asjade keskmes, olles sillaks tsivilisatsioonide ristteel, märgib Tiido.
Ajalooliselt on ida ja lääne suhete või konkreetsemalt kaubandussuhete puhul eelkõige toodud näitena Siiditeed. Ehk siis ühendust Hiina ja Euroopa, täpsemalt vanal ajal Vahemere piirkonna vahel. Kuid kuidagi on mitmel põhjusel kõrvale jäänud palju ulatuslikum suhtluskanal ehk Kuldne tee. Ehk siis kontaktid India ja Vahemere piirkonna vahel.
Mis puutub Siiditeesse, siis antiikajal ja keskajal oli see nähtus täiesti tundmatu. Ei ole ühtegi allikat, mis sellele viitaks, märgib ajaloolane William Dalrymple oma raamatus “Kuldne tee. Kuidas antiikne India maailma muutis” (William Dalrymple, “The Golden Road. How Ancient India Transformed te World”, 2024).
Termini Siiditee leiutas alles aastal 1877 Preisi geograaf parun Ferdinand von Richthofen, kes tegeles geoloogiliste uuringutega Hiinas ja unistas raudtee ehitamisest Berliinist Pekingisse. See olnukski tema arvates Siiditee. Inglise keelde jõudis termin alles 1938. aastal, kui Rootsi maaderändur Sven Hedin avaldas selle nimetuse all populaarseks saanud raamatu.
Poolteist tuhat aastat alates aastast 250 enne meie aega kuni aastani 1200 kujutas Kuldne tee India kunsti, religiooni, tehnoloogia, astronoomia, muusika, tantsu, kirjanduse, matemaatika ja mütoloogia valgustatud ala Punasest merest Vaikse ookeanini. Suurema osa hilisest keskajast ja kaasajast oli India suure hulga kultuurimõjude vastuvõtja väljastpoolt oma piire. Mainitud pooleteise tuhande aasta vältel oli India mitmekülgse tsivilisatsiooni eksportija, arendades välja oma mõjusfääri.
Lähipiirkonnas tähendas see sanskritikeelse kirjandusliku kultuuri levikut Afganistanist kuni Java saareni. Kagu-Aasia eliidid hakkasid tollal isegi oma linnu ümber nimetama India mütoloogia tuntuimate paikade järgi. Muide, Indoneesia lennufirma praegune nimi Garuda pärineb jumal Višnu mäe nimest. India religioonid hakkasid tol ajal domineerima Lõuna-, Kesk-, Kagu- ja Ida-Aasias. Üle poole maailma elanikkonnast elab praegu piirkondades, kus India religioon ja kultuur on või oli kunagi domineeriv.
India intellektuaalne mõju rändas ka kaugele läände, andes meile mitte ainult matemaatilisi kontseptsioone nagu null, vaid ka meie praegu kasutatavate numbrite kuju. Teaduses, astronoomias ja matemaatikas sai Indiast Araabia maailma ja seeläbi ka Vahemere Euroopa õpetaja. Paraku ei ole see eri regioone ühendav Kuldne tee olnud kunagi tunnustatud.
Põhjuseks võib nimetada teatud mõttes maineegoisimi. Briti imperium ei soovinud oma mõju pisendamist, Kagu-Aasia riigid ei soovi omakorda näidata, et India on neid minevikus nii tugevalt mõjutatud.
Meid huvitab ehk enim läänesuund. Kaubandusteede plaanis piisab, kui võrrelda maad mööda kulgevaid karavane ja meritsi toimivat laevaliiklust. Viimane on ilmselt kiirem ja mahukam. India paikneb mootorlaevade eelset ajastut vaadates väga soodsas kohas, nimelt mussoontuulte tõttu on see navigeeritavate mereteede võrgustiku keskmes.
India kaupmehed leidsid ennustatava suunaga tuultest mootori kahes suunas reisimiseks. Talvetuultega suundusid India kaubalaevad Aafrika idarannikule ja Etioopia rikastesse kuningriikidesse. Sealt edasi Pärsia lahe kaudu põhja poole Iraani ja Mesopotaamiasse või Punase mere kaudu Egiptusesse. Suvetuultega oli mugav tagasi koju seilata.
Kui Rooma vallutas Egiptuse, kasvas kaubavahetus Indiaga kuuekordseks. Alles Rooma impeeriumi lagunemine lõpetas selle äri. India kaupmehed hakkasid eelistama Kagu-Aasia sadamaid ja sealseid riike, sealt aga siirduti Malaka väina kaudu lõpuks ka Hiinasse.
Nii või teisiti oli indosfäär ehk India mõjuala tegelikult ulatuslikum kui sinosfäär ehk Hiina mõjuala. Kuid Hiina on olnud palju edukam oma arengulooga, mille kohaselt see on alati olnud Aasia maailma keskus.
“Kaubavahetus Indiaga võis anda kuni kolmandiku Rooma riigikassa tuludest ja India oli alati Rooma jaoks tähtsam kaubanduspartner kui Hiina.”
Tagasi Rooma aega põigates tasub märkida, et India ja Rooma kontaktid muutsid roomlased innukateks India kaupade tarbijateks, eriti olid hinnas India vürtsid. Kaubavahetus Indiaga võis anda kuni kolmandiku Rooma riigikassa tuludest ja India oli alati Rooma jaoks tähtsam kaubanduspartner kui Hiina.
Kaubanduse kõrval tähendasid kontaktid Indiaga araabiamaade ja Euroopa jaoks ka intellektuaalset mõju. 12. sajandil liikus läände suur kogus India ideid, mille mõju oli praktiline ja isegi revolutsiooniline. Nimelt jõudsid sel ajal Hispaania ja Itaalia kallastele India numbrid, nulli mõiste ja algoritm. Nulli mõiste pärineb meie jaoks 7. sajandi autorilt Brahmaguptalt. Indiast jõudis see araabiamaadesse. Numbrid olid Indias tuntud ammu, aastast 250 enne meie aega on teada 9 numbrisümbolit, mida me tänaseni kasutame. Numbrid 2, 5 ja 7 on püsinud sellest ajast muutumatuna. Pisut hilisemast ajast on teada raidtekstid nulli sümboliga.
Paradoksaalsel kombel on India matemaatilise mõtte maaletoojad Euroopas araablased. Kui Toledo ja seejärel muu Hispaanias kristlaste poolt 11. sajandi lõpul araablastelt tagasi vallutati, saadi pärandiks ka indialaste säravad mõtted.
Ja Indiast on pärit ka male ehk mängulauale kantud sõjategevus. Lisaks oli moslemite Hispaania paik, mille kaudu jõudsid Euroopasse sellisedki lääne tsivilisatsiooni alustalad nagu paber, rüütellikkus, algebra, püssirohi ja arvutuslaud ehk abakus. Kreeka-India-Araabia meditsiin saabus Salerno kuulsa meditsiinikooli kaudu. Paljud laenudest on kantud araablaste arvele, kuid nemad oli suure osa neist saanud Indiast.
Nüüd, kolmveerand sajandit pärast Briti koloniaalaja lõppu arvavad paljud, et India jaoks on saabunud uus aeg. Et riik võtab tagasi oma koha maailma asjade keskmes, olles sillaks tsivilisatsioonide ristteel. Ajalooliselt on India mõju laienenud mitte mõõga, vaid ideede mõjul. Ajad on küll muutunud, kuid India on praegu suurima rahvaarvuga riik ja sellest ei saa ei üle ega ümber.