Karl Ristikivi viimane romaan «Rooma päevik» sulatab ajaloolise ainestiku, kirjandusliku mänglevuse ja peene müstifikatsiooni ühtseks tervikuks. Autori armastus pastiiššide ja varjatud vihjete vastu viib lugeja justkui arhiivi, kus tegelikkus ja väljamõeldis pidevalt rolle vahetavad.
Kuidas suhestub 18. sajandi rännumees Kaspar von Schmerzburg Ristikivi enda hiliste Rooma-kogemustega ning miks katkeb päevik poolelt sõnalt? Ja kas «Rooma päeviku» somnambuulne õhustik on vaid kirjanduslik kujund või võti kogu Ristikivi loomingulise tee mõistmiseks?