Programmi kuraator Mait Laasi sõnul on ainuüksi viimased viis aastat meile Parsi (1925–2014) kohta palju uut õpetanud. Tema looming tõukus ärevusest isamaa pärast, aga ka esoteerilisest maailmatajust ja armastusest looduse vastu. «Ühiskondlikult püüdles Pars enim selle poole, et inimesed oleksid vabad ja üksteist austavad. Sellised inimesed saavad moodustada täisväärtusliku ühiskonna, millel on ka tulevikku – ja lootust,» hindab Laas.
Küsimusele, kas kahekesi nukufilmitraditsioonile aluse pannud Elbert Tuganov («Peetrikese unenägu», 1958) ja Pars tajusid 50ndatel ka ise, milline mõju neil saab olema Eesti animatsioonile, või nägid seda lihtsalt järgmise olulise sammuna, vastab Laas: «Olen selle peale palju mõelnud. See on üks põhiline küsimus: miks filmilooja teeb midagi, mis teda motiveerib? Arvan, et Elbert Tuganovi ja Heino Parsi puhul tuli see kõik vabaduse otsingust ning soovist teha midagi sellist, millega ka ise rahul oled. Tuganov oli Teise maailmasõja eel õppinud Berliinis animatsiooni tegemist. Ta sai mingi loomingulise maitse suhu ning mõistis, mida tähendab teatud vabadus.»