Eestis räägitakse rahvastiku vähenemisest peaaegu alati katastroofi keeles. Iga uus uuring toob kaasa manitsusi rahvuse kestmise ja maksumaksjate-riigikaitsjate vähesuse teemadel. Christian Veske küsib, kas rahvaarvu vähenemine on tõesti üksnes probleem või ehk on see ka võimalus mõtestada, milline on hea ühiskond ja mida tähendab kestlikkus 21. sajandil.
Sotsiaalministeeriumi analüüs laste saamise ja kasvatamise toetamise kohta on tabanud hella kohta, sidudes meie eksistentsiaalsed hirmud rahva kadumisest düstoopiaga, kus naised peavad käsu peale riigi hüvanguks sünnitama hakkama.
Sündide arv Eestis on vähenenud ja väheneb veelgi ning üks faktor on inimeste väärtusnihe. Raul Eamets küsis oma kommentaaris “Miks vanad mehed sündimuse pärast muretsevad?”, et kellele me relvasüsteeme ja padruneid ostame, kui pole mehi ja naisi, keda rindele saata.
Olen veendunud, et Eestis on väga vähe noori, kes selliselt sõnastatud väärtushinnangu baasilt lapsi saada sooviks. Ja õige ka, sest lapsed võiksid ikka sündida õnnelikest paarisuhetest ja soovist järeltulijaid kasvatada. Riigi asi on luua keskkond, kus iga viimane inimene, nii väike kui ka suur, on väärtustatud terve oma elukaare jooksul. Kohalike omavalitsuste asi on luua turvalised keskkonnad, kus lapsed saavad ronida, mängida, kukkuda ja püsti tõusta ehk kasvada ja iseseisvuda.
Kas rahvastiku vähenemine on üldse probleem? Rahvuse püsimine ei sõltu mitte inimeste arvust, vaid sellest, millises keskkonnas need inimesed elavad. Islandi rahvaarv on väiksem kui Tallinna oma, ent nende keel ja kultuur on elujõulised ning tegu on ühe rikkaima ja võrdõiguslikuma riigiga maailmas.
Rahvusluse ja kestlikkuse diskussioonis kiputakse sageli viitama Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulile, mis sõnastab eesmärgi tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Samas diskussioonis unustatakse aga pahatihti preambuli eelnev mõte, et põhiseadus on ka pandiks tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus.
Rahvuse säilitamine ei tähenda võidujooksu sünnituste arvu üle, vaid ühiskonna kvaliteeti: kas noored tunnevad, et nende elu, töö ja peresuhted on väärtustatud. Lapsed sünnivad perre, kus on turvatunne, mitte perre, keda poliitikud moraalselt manitsevad.
Majandus ei vaja pelgalt rohkem inimesi, vaid nutikust
Levinud argument on, et väiksem põlvkond tähendab väiksemat majanduskasvu, vähem maksumaksjaid ja see ohustab pensionisüsteemi. Ka see on tõsi ainult siis, kui ühiskond ei muutu. Kuid maailm ning sellega seotud majandus on pidevas muutumises. Piltlikult öeldes ei tule 21. sajandi majanduskasv selle arvelt, kui palju on meil tsehhis töötajaid, vaid selle arvelt, kui edukalt oleme suutnud tehisaru ja robotid endaga koos tööle panna. Et me seda teha suudaks, on oluline, et riik panustaks maailmatasemel ning kõigile kättesaadavasse haridusse ja teadusesse ning heasse elukeskkonda.
Akadeemikud Corey J. A. Bradshaw ja Shana M. McDermott (2025) uurisid globaalses mastaabis, kas aeglasem rahvaarvu kasv või vananevad populatsioonid on seotud riikide halvemate majanduslike või sotsiaalsete tulemustega.
Kasutades üheksat erinevat sotsiaalmajanduslikku näitajat leidsid nad, et madalama või negatiivse rahvaarvu kasvuga riigid saavutavad keskmiselt paremaid tulemusi ning et pikaajaline heaolu sõltub rohkem sellest, kuidas ühiskonnad investeerivad haridusse, oskustesse ja tehnoloogiasse, mitte ainult rahvaarvu suurusesse.
Tulemused näitavad, et väiksemad rahvastikud on tegelikult ühiskonna enamiku jaoks kasulikud ning poliitiline retoorika sündimuskriisi ja majanduse allakäigu teemal on ebavajalik.
Noored ei ole egoistlikud, vaid realistlikud
“Tegelikult võib väiksem, aga nutikas ja õiglane ühiskond olla palju vastupidavam kui suur, kuid ebaõiglane.”
Noored tahavad lapsi sobiliku kaaslasega, aga nad tahavad neid kasvatada keskkonnas, kus see ei tähenda loobumist oma elust, sissetulekust, tulevikust ja vaimsest tervisest. Riik peab looma stiimulid, mis toetavad peresõbralikku tööelu, taskukohast eluaset ning kindlust, et meid ümbritsev looduskeskkond on sobilik elamiseks ka tulevastele põlvkondadele.
Kui Eamets juba nimetatud artiklis arvas, et noorte mure globaalse kliima soojenemise pärast on lihtsalt suur poos, siis Eurobaromeetri Noorteuuringu (2025) kohaselt soovib kolmandik Eesti noori, et keskkond ja kliimamuutused oleksid Euroopa Liidus järgmise viie aasta prioriteediks.
Olles ka oma töö raames suhelnud erinevate noorteadlaste ning huvikaitse organisatsioonidega, kes tegelevad kliimaküsimustega nii Eestis kui ka väljaspool, võin täie kindlusega öelda, et poosist on asi kaugel. Tegemist on väga selgete andmetega ning noored on sageli need, kes sellesisulist teadmist edasi viivad.
Muret tuleviku pärast tuleb tõsiselt võtta. Muresid naeruvääristades või pead liiva alla peites näiteks öeldes, et “inimtekkelisi kliimamuutusi pole olemas” on ju sisuliselt sama, kui öelda, et suitsetamine ei mõjuta tervist, sest inimesed on alati haigeks jäänud. Iseennast võib ju nii petta, kuid riiklik poliitika peab ikkagi lähtuma teadmispõhisusest.
Sageli kuulen stsenaariumi, milles rahvastiku vähenemist võrdsustatakse selle hääbumisega. Tegelikult võib väiksem, aga nutikas ja õiglane ühiskond olla palju vastupidavam kui suur, kuid ebaõiglane. Küsimus ei ole, kui palju meid on, vaid kui hästi me üksteist hoiame.