Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et lapse seksuaalses ahvatlemises süüdi mõistetud endise Postimehe peatoimetaja Peeter Helme õigusi Eesti politsei peibutusoperatsiooniga ei rikutud, sest Helmet ei provotseeritud kuriteole.
Kohus leidis, et uurimismaterjalidest saab järeldada, et salapolitseiniku kasutamine juhtumis ei kujutanud endast peibutamist, nagu see on määratletud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.
“Seega ei tekita salajase uurimistoiminguga saadud tõendite kasutamine kriminaalmenetluses taotleja vastu küsimust artikli 6 lõike 1 seisukohalt. Järelikult ei ole konventsiooni artikli 6 lõiget 1 rikutud seoses taotleja väitega, et teda provotseeriti kuriteole,” teatas kohus.
Kohus märkis esmalt, et pelgalt salajase operatsiooni korraldamine ei tähenda iseenesest kavatsust taotlejat provotseerida või õhutada teda toime panema tegusid, mida ta muidu poleks sooritanud. Selliste operatsioonide eesmärk on oma olemuselt koguda teavet ja tõendeid ning need eeldavad valeidentiteedi kasutamist.
Teiseks rõhutas kohus, et politsei tegevus – kasutajaprofiili loomine jututoas, sisselogimine ja suhtlemine teiste kasutajatega privaatsõnumite kaudu – ei olnud iseenesest ebaseaduslik ega eeldanud, et teine pool tegutseks seadusevastaselt. Võrdluseks tõi kohus juhtumid, kus salapolitseinik pöördub kahtlusaluse poole sooviga osta ebaseaduslikke narkootikume.
Kohus ei pidanud põhjendatuks taotleja väidet, et kasutajanimi “Marleen12” kujutanuks endast ebaseaduslikku õhutamist. Kuigi see nimi võis vihjata isiku vanusele (nagu ka taotleja enda kasutajanimi “m41tln” viitas tema omale), ei kutsunud see mingil moel üles seksuaalse sisuga suhtlusele.
Kohus märkis ka, et taotlejal oli vabadus otsustada, kas ta soovib “Marleen12”-ga suhelda – privaatsõnumites või avalikus vestluses – ning millistel teemadel. Tal oli see valik ka pärast seda, kui “Marleen12” ütles juba esimeses vestluses 8. oktoobril 2019, et on 12-aastane. Sellest hoolimata jätkas taotleja suhtlust “Marleen12”-ga kogu perioodi jooksul 8. oktoobrist kuni 8. detsembrini 2019 ning, nagu Eesti kohtud märkisid, oli alati taotleja see, kes vestlusi alustas ja neisse seksuaalse sisuga teemasid tõi. Taotleja ei kaevanud ei Eesti kohtutes ega Euroopa kohtus selle üle, kuidas vestlused teemade poolest arenesid, ega väitnud, et salapolitseinik oleks teda seksuaalse sisuga jutuajamistele õhutanud.
Kõike eeltoodut arvestades leidis kohus, et salapolitseinik jäi kogu operatsiooni vältel nõutud passiivse hoiaku juurde ning taotlejale ei avaldatud otsest ega kaudset survet kuriteo toimepanemiseks.
Üks kohtunik, Mingorance Cairat, jäi teistest kohtunikest erinevale arvamusele, öeldes muuhulgas, et isegi kui arvestada, et alaealistel on sageli raske mõista, et nad on kuriteo ohvrid, ning sellistest juhtumitest ametivõimudele teatada, ja et digikeskkonnas võib olla vaja kohandada tavapäraseid uurimismeetodeid, ei tohi see viia õiglast kohtumenetlust, eraelu puutumatust ega suhtluse saladust kaitsvate nõuete lõdvendamiseni.
“Seetõttu soovin väljendada oma muret, et välistada oht, kus erimeetmeid – mis on ette nähtud üksnes kriminaaluurimisteks – hakatakse kasutama üldise veebisuhtluse jälgimise vahendina,” lausus Cairat.
Helme süüdimõistmine lapseealise seksuaalse ahvatlemise kõlbmatus katses jõustus 17. augustil 2021. aastal, sest riigikohus ei võtnud tema kaitsja Raul Ainla kaebust arutusele. 10. juunil oli jõustunud Tallinna ringkonnakohtu otsus, millega jäeti muutmata varasem Harju maakohtu otsus.
Ringkonnakohus ei rahuldanud juunis kaitsja kaebust ja jättis muutmata Helmele mõistetud tingimisi ühe aasta, kolme kuu ja 28 päeva pikkuse vangistusega kaheaastase katseajaga. Kohus kohustas katseajal Helmet järgima kontrollnõudeid, sealhulgas osalema sotsiaalprogrammis, mille eesmärk on tema süüdistuses nimetatud süütegude edasine ära hoidmine.
Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, leides mh, et maakohus tuvastas õigesti, et Helme tegutses lapseealises suguelu vastu huvi tekitamisel otsese tahtlusega.