Hundi valimine rahvusloomaks toetus peamiselt lambakasvatajate nõusolekule ning teiseks huvigruppide viljakale dialoogile. Nüüdseks oleks nagu unustatud, kui olulist rolli mängivad lambakasvatajad hundi käekäigus, kirjutab Helen Arusoo.
Kaheksa aastat tagasi, jüripäeval 2018 algas kõik hästi. Hundi valimine uueks rahvussümboliks pidi tugevdama eestlase seotust loodusega, mõistmist, kui oluline on ökosüsteem koos tippkiskjatetega. Lambakasvatajad andsid nõusoleku hundi valimiseks rahvusloomaks (suur kiitus neile selle eest!), aga see oli tingimusel, et neid ei jäeta oma muredega üksi. Teised huvigrupid mõistsid, et hundikaitse hind on rahul lambakasvatajad.
Kas see on õnnestunud? Vaatame esmalt andmeid. Eesti lammaste arv on langenud kaheksa aastaga poole võrra ehk umbes 80 000 pealt ligi 40 000 peale ja see trend jätkub. Langus pole loomulikult hundi süü, aga mõned hundiga seotud seaduste uuendused on kahjuks lambakasvatuse eeldustele pärssivalt mõjunud.
Riigi ülevalt alla suhtumine
Hallivatimehe valimine rahvusloomaks toetus peamiselt kahele sambale: lambakasvatajate nõusolekule ning teiseks huvigruppide viljakale dialoogile. Meenutagem, et enamikus maades peetaksegi kõige olulisemaks hundi huvigrupiks lambakasvatajaid, täpsemalt karjakasvatajaid.
Uuringudki kinnitavad, et liigikaitse edukust mõjutab olulisel määral huvigrupp, kes on inimese ja metslooma konflikti keskmes ehk kelle majanduslik toimetulek sõltub konkreetsest liigist1, antud juhul kiskjast. Seetõttu soovitakse riigipoliitika samme seoses kiskjakaitsega aina enam sättida vastava huvigrupiga dialoogis. Nüüdseks oleks nagu unustatud, kui olulist rolli mängivad lambakasvatajad hundi käekäigus.
Kui rahvusvahelised looduskaitseorganisatsioonid kutsuvad riike üles otsima pikaajalisi holistilisi lahendusi liigikaitses, siis Eestis sellega justkui ei arvestata. Kuu aega tagasi andis regionaal- ja põllumajandusministeerium lambakasvatajatele üllatuslikult teada, et karjakasvatajatest FIE-d ei tohi enam oma tarbeks loomi tappa.
Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu tegevjuht Mirjam Pikkmets on juhtinud tähelepanu vastuolule, et kui lambakasvataja on teinud suuri väljaminekuid, ehitanud karja kaitseks aedu ja võtnud endale koerad, on arusaadav, miks tahetakse koeri ka oma karja arvelt toita. Suurte karjakaitsekoerte söötmiseks kulub märkimisväärne kogus liha.
Seni tohtisid lambakasvatajatest füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE-d) oma loomi oma tarbeks tappa ja liit soovis sama õigust ka osaühingutele. Juhtus vastupidine, neile teatati, et teemaga on nüüd “korras”, edaspidi ei tohi seda teha ka FIE-d.
Niisiis, kuigi karjapidajad tahavad olla ausad, riigiga koostööd teha ja dialoogi pidada, kogevad nad tihti ülevalt alla suhtumist ja pealesunnitud määrusi. Kõige hullem on nimetatud keelu mõju statistikale, kuna loomad hakkavad karjast “kaduma”. Eraisikuna võib põllumajandusloomi omatarbeks tappa, seal keeldu pole.
Loomakaitsjate üleolev suhtumine tekitab vastasseisu
Viljaka dialoogi hoidmisel pole abiks ka mõnede loomakaitsjate retoorikast, mis süüdistab karjakasvatajaid põhjustesse süvenemata väheses panustamises, vahel ka loomapidamises kui sellises.
“Millal lähevad asjad üle piiri teravaks? Siis, kui üks osapool tunneb, et peab end kaitsma ja enda olemasolu õigustama.”
Uuringute järgi äratavad vastaspoole jäigad seisukohad positsioneeringuprotsessi2, mis tähendab, et hakatakse omakorda dialoogi vältima. Muidugi, igal huvigrupil on ja peabki olema oma vaatepunkt ja oma positsioon, aga millal lähevad asjad üle piiri teravaks? Siis, kui üks osapool tunneb, et peab end kaitsma ja enda olemasolu õigustama.
Ohukoht tekib, kui niigi suure riskiga ettevõtmine, nagu seda on lambakasvatus, tunneb äkki, et pole enam soovi dialoogi pidada. Inimese ja looduskaitse toimet uuriv Tasos Hovardas on märkinud, et kui huvigrupid võtavad kaitse-rünnaku positsioonid3, siis on viljakas vestlus lõppenud ning jäänud on vaid kompromissitu sõnasõda, sellise nähtuse nimi on “diskursiivne positsioneering”. Kinnistunud seisukohad võivad viia salavaenu, omakohtu ja salaküttimise soosimiseni. Kaotajaks jääb hunt.
Inimese ja kiskja suhete uuringud juhivad tihti tähelepanu asjaolule, et suurkiskjate edukas kaitse on võimalik ainult huvigruppide kompromissina, et vältida salavaenu teket. Lootus, et konflikt on taandatav konkreetseteks muredeks, on vastasel juhul pikaks ajaks välistatud. Mida aga üldisemalt kiskjatega rahumeelne kooselu tähendab, see on pideva debati osa ja ilmselt pole võimalik saavutada ühist arusaama ega soovi seda päris lõpuni ka huvigrupid4.
Tähtis on, et ükski osapool, sealhulgas riik ja loomakaitsjad, ei suruks oma tõekspidamisi peale. Hundi tõhusaim kaitse on dialoog huvigruppide vahel.
2 Hovardas, Tasos 2018. Large Carnivore Conservation and Management: Human Dimensions.Hovardas, Tasos (toim). Series: Earthscan Studies in Natural Resource Management. Abingdon, Oxon ; New York, NY: Routledge.3 Hovardas, Tasos 2018. Large Carnivore Conservation and Management: Human Dimensions.Hovardas, Tasos (toim). Series: Earthscan Studies in Natural Resource Management. Abingdon, Oxon ; New York, NY: Routledge.