Meie tööstus, energeetika ja paljud teisedki tegevusalad on pandud sundolukorda, kus stardipauk on antud ja finišijoon määratud, kuid rada ise ja kaasnevad probleemid on jäänud korralikult kindlaks tegemata. Heade kavatsuste kõrvalmõju ilmneb vahel lausa absurdses vormis: töökindlad seadmed seisatakse, tööstusettevõtted võitlevad ellujäämise nimel, «rohepesust» on saanud uus petunipp ning «rohehulluse» ja liigse agaruse näiteid leidub ohtralt.
Pole ime, et paljudele on kogu see teekond kliimaneutraalsuse poole jätnud pigem kibeda maigu. Ma mõistan seda hästi. Kahju on aga sellest, et õigustatud kriitika varju jääb tihti tõsiasi, et kliima ja konkurentsivõime ei pea olema vastandid, vaid neid tuleb hoida tasakaalus. Praegu on see tasakaal nihkunud paigast ära, sest kliimateemad on tugevalt esindatud rambivalguses, samal ajal kui tööstuse, energeetika ja teiste majandusharude mured jäävad varju. Just siin peangi vajalikuks sekkuda: ettevõtete hääl tuleb taas tuua avalikku fookusesse.