11. oktoobril tähistas näitleja Ivo Uukkivi oma 60. sünnipäeval. Sel puhul valminud portreesaates ültes ta, et isaks olemine on talle väga keeruline, sest kuigi ta on mitmekordne isa, siis iga korraga on ta ikka nagu esimest korda selles rollis.
Ivo Uukkivi kinnitas, et bänditegemise käigus hakkas lavaelu ühel hetkel meeldima. “Väga paljud tuttavad olid läinud lavakasse, kellega ma läbi käisin,” ütles ta ja lisas, et tema elus teater sel ajal suuremat rolli ei mänginud. “Lapsena ma küll tegin mingit pulli, riietasin end vanamutikeseks ja midagi sellist.” Lavakunstikooli sissesaamine talle lihtne ei olnud. “Mulle näidati näitlejate pilte, keda ma küll teadsine, aga kui need mulle ette pandi, siis lõi pea tühjaks,” sõnas ta.
Kui lavakunstikool läbi sai, tundis Uukkivi end väga valmis näitlejana. See selgus tuli aga üsna kiiresti pähe, et päris nii ikkagi ei ole. “Mõtlesin, oioi, kes ma olen, kus ma olen, mis ma olen,” meenutas ta. Peagi tuli aga tema ellu Mati Unt, kellega nad tegid ka õhtuse etenduse ja päevaste proovide vahel veel oma proove. “Meil oli oma väike trupp ka, sellega ma käisime välismaal festivalidel, sel ajal ei olnud üldse alternatiivseid teatritruppe, me olime üsna esirinnas.”
“Tegevuses ma olin kogu aeg, seda probleemi mul ei olnud, ühel jõulukuul oli mul 33 etendust, seal olid veel puhkusepäevad ka sees,” nentis ta ja lisas, et enamuste lavastustega on tal olnud lõbus. “Väga tihti on just rasketes tükkides palju huumorit sees, siis tuleb ka tõsine asi sulle paremini sisse, kui süda on naljale avatud.”
Tema esimene suurem filmiroll oli “Tallinn pimeduses”. “Pärast seda ma arvasin, et nüüd ma hakkangi ainult filmi tegema,” ütles ta ja lisas, et igasugu hullustega läheb ta kergesti kaasa. Näiteks siis, kui ta pidi end filmis “Kratt” alasti võtma, oli tal tegelikult palavik. “Ma läksin võttele, väljas tuiskas, oli neli kraadi külma ja Rasmus Merivoo ütles, et need tõrvikutega ootavad seal väljas, võta end alasti, roni mõisa rõdule ja tee helikopterit, ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga see on teada, et kui sõbrad teevad, siis peab nalja saama.”
Teletööd on Uukkivi samuti palju teinud, krimisarja “Kelgukoerad” tegemine talle aga pikapeale hingele eriti palju ei andnud. “Kui sa jälle igal pühapäeval, oma vabal päeval lähed võtteplatsile, kus keegi statist vedeleb lörtsi sees ja tuleb Olaf Suuder, kes ütleb, et ei tea, mis juhtus, eks lahang näitab, aga esialgse vaatluse põhjal võib öelda, et sai tömbi esemega kuklasse, siis eks ta rutiinseks muutus natukene, aga hea oli pappi saada, ikka tahad natukene paremini ka elada vahepeal,” sõnas ta ja lisas, et lõpuks nad muutsid asja enda jaoks huvitavamaks sellega, et nad ei lugenud stsenaariume. “Me mängisime nii, et ei teadnud, kes mõrtsukas on.”
Isaks olemine on talle väga keeruline. “Ma olen mitmekordne isa, aga iga korraga oled esimest korda selles, sest lapsed muutuvad, ajad muutuvad, see on üks korralik katsumus,” ütles ta ja lisas, et unetutel öödel külastavad teda igasuguse mõtted. “Katsu nende asjadega võidelda, tahaks magada, muidu paneks failid kinni, aga nad on poollahti ja torgivad sind, nagu sääsed,” selgitas ta, rõhutades, et ta on 30 aastat järjest olnud väikeste lastega koos. “Ega oma mõtteid ei kuule, nemad on kõige tähtsamad.”
Uukkivi sõnul on väga võimalik, et kui temast poleks saanud näitleja, oleks ta hoopis aednik. “Ma olen korra mõelnud, et võib-olla ma salvestaksin ka energia salvestamise teemadega, ma olen maalrina ka töötanud, näiteks sel aastal ma värvisingi üksi pintslikesega maal maja ära, see on nagu maalimine, aga mastaabid on suuremad.”