Seekordne Veneetsia kunstibiennaali peanäitus “In Minor Keys” ehk “Minooris” tekitab paradoksaalseid mõtteid. Ühelt poolt on see esteetiline kokkupuude väga mitmesuguste ja huvitavate kunstnike teostega: näitus on kui rikkalik, värvikirev ja lopsakas polüfoonia. Kuid ühtlasi tahab see olla ka nukker ja hillitsetud, mõtisklev, ehk isegi endasse sulgunud. Kurvale mõtlikkusele viitavad pealkiri ja näitust osadeks liigendavad tekstikatked varalahkunud kuraatorile Koyo Kouoh’le olulistelt autoritelt. Siin-seal on näitusetervikus tunda spirituaalset, aga ka ettevaatlikku, heatahtlikku, ent aupaklikult manitsevat tooni. Niisugune segu soojusest, valust, melanhooliast ja grandioossusest ajab esimese hooga natukene segadusse ning vajab harjumist.
Nagu ikka, ei saa biennaali peanäitusest korralikult aimu enne, kui pole ära vaadatud nii Arsenale kui ka Giardini osa, ning see, kummast alustada, määrab ka üht-teist. Nii mõnedki tähendused saavad selgemaks alles korduste, peegelduste ja rütmi toel – näituse kaks poolt annavad vastastikku teisega võrdluseks ainest. Arsenale alal paiknev näitus on kui üks järjestikune jada, millele muudkui lisandub kihistusi, näitus Giardini alal on seevastu omamoodi labürint, mis muudkui hargneb: kui keerata mõnel sealsel teelahkmel nii ja mitte naa, võib tööde kogemisest võrsuda hoopiski teist laadi jutustus. Mulle meeldiski Giardini pool peanäitusest just sel põhjusel rohkem: kuraator Koyo Kouoh’ tiim oli minu meelest suutnud selle ruumi näituse tarvis paremini tööle panna. Just see labürintlik vastuolu esteetikate kreoolsuse ja eneseküllase suletuse vahel on peanäituse puhul iseäranis sümpaatne. Veel on sümpaatne, et biennaali peanäituse tööd astuvad Veneetsia keskkonna ja selle kihilise ajalooga dialoogi, seavad biennaali potentsiaalse eurotsentrilisuse õrnalt pinge alla. “Minooris” töödel on tugev Aafrika dominant ning see mõjub värskendavalt ja, mis parata, vähemasti mulle ka eksootiliselt. Veneetsia kihistustega koos moodustab see laetud kauni terviku, mis sunnib teadvustama oma ajaloo- ja esteetikateooria tundmise piire. Siin käivad mängud, mis jäävad sageli minu teadmishorisondist välja – ja see on põnev. On hea, kui maailma paljusus muudetakse kunstiliste vahenditega vahetult tajutavaks. Mul ei tekkinud näitusel “Minooris” äratundmist, et see on midagi just minule, aga arvan, et see on paradoksaalsel viisil just selle tugevus.
Eriti väärivad esiletõstmist Daniel Lind-Ramose assamblaažid, Rajni Perera ja Marigold Santose koostöös valminud ulmeline jumalanna, Edouard Duval-Carrié mütoloogilised tööd, Alfredo Jaari apokalüptiline punane tuba ning Maria Magdalena Campos-Ponsi suur installatsioon, millel on kujutatud Koyo Kouoh’d ja Toni Morrisoni. Kõik kokku moodustab näitusel mitmehäälse pingevälja, kus keskset kohta justkui ei olegi: saatetekstides on palju juttu empaatiast, kolonisatsiooni ületamisest, pärandist, rändest, poliitilisest vägivallast ja hoolest. See kõik on justkui uute võimaluste ja ontoloogiate, kosmogooniate ja pärimuste avanemine – aga kas ikka on? Vanad haavad on taas lahti ning tuikavad biennaali taktis kaasa. Peanäituse külluse taustal hakkab vägisi sugenema tunne, et meie piirkond oleks justkui kõrvale jäetud. Representatsiooniküsimus saab järsku väga oluliseks ja seda viisil, mida esimese hooga poleks osanud ette näha.
Giardini peanäitusel jalutades märkasin ühte inimest Palestiina kunstniku Mohammed Joha tööde alla kleepimas plakateid, millel mõisteti hukka igasugune imperialism ning teatati muu hulgas, et Palestiina on maailma tulevik. Kuna minu käest olid sama päeva hommikul küsinud teised Palestiina aktivistid Ukraina ja Palestiina sarnasuste kohta (ma vastasin, et neid on, aga et on ka erinevusi), uurisin plakati kleepija käest pahaaimamatult: “Ja kuidas Ukrainaga?” Too hakkas siis näitusesaalis vihaselt minu peale karjuma: “Tee ise! Ma olen palestiinlane, mind ei huvita Ukraina!” Eks ma saa tema vastusest mingil emotsionaalsel tasandil aru, aga ikkagi. Kuidagi kahepalgeline või lühinägelik tundub sedasi solidaarsust ja antiimperialismi jutlustada. Eriti kurvaks teeb, et solidaarsus ja antiimperialism on tõesti olulised, lausa hädavajalikud impulsid, ütleksin. Kui tahta oma väärtuste eest seista, siis tuleb need ära tunda kõikjal. Ja nagu on öelnud legendaarne pesapallur Yogi Berra: “Kui sa ei lähe teiste inimeste matustele, ei tule nad ka sinu omale.”
Kuna kuraator Koyo Kouoh suri biennaali peanäitust ette valmistades, on see paratamatult mingis mõttes lõpetamata. Ei ole teada, mismoodi ta oleks reageerinud tänavuse biennaali juhtide poliitilistele sigadustele või mismoodi ta oleks peanäituse ise lõpuni viinud – kas see oleks väga palju erinenud sellest, mida praegu Veneetsias näha võib? Tänavuse, järjekorras LXI biennaali ümber toimuv teeb paratamatult natuke küüniliseks, sest kohati on saatetekstides ja mujal programmiliselt esitatud vabastava abstraktsusega raske siiralt suhestuda. See pole muidugi mitte kunsti, vaid biennaali juhtide süü. Kiusajatele tuleb vastu astuda ja seda võib teha ka kunsti kaudu, ehkki mitte ainult. Tuleb tõdeda, et maailmas on hämmastavalt palju erisuguseid viise teha head kaasaegset kunsti ja see mitmekülgsus on ilus. Pigem võib probleemiks osutuda tõik, et selles paljususes ei ole võimalik hästi orienteeruda. Kohati on tunne, et biennaali külastamine võib lõppeda täieliku üleküllastusega, sest lisaks peanäitusele on ju väljas ka riikide paviljonid.
Eesti paviljoni näitusel “Lekkiva taeva maja” saab biennaali vältel näha, kuidas Merike Estna maalib 22 lõuendist koosnevat hiiglaslikku monumentaalmaali. Paviljoni põrandale on üles seatud mosaiik, millel on kujutatud amööbe, planeete, rasedaid kriipsujukusid, suuri hõljuvaid silmi ja niisama kritseldusi … Näituse avamispäeva hommikul oli huvitav vaadata, kuidas Estna nii-öelda ametlikult tööd alustas: see oli naljakalt pühalik hetk, kuigi projekti kannab ka tugev soov maalimist kui sellist demüstifitseerida. Kõik saali kogunenud hoidsid hinge kinni ja filmisid sündmust – kunstnik ei lasknud end aga kõigest sellest segada ning jätkas loomist. Mulle meeldis, mismoodi Estna lõuendile värvi valas, see oli natuke nagu kohvipaksuga opereerimine (mida sealt pealt ennustada saab?). Mõni päev hiljem oli asi juba teine: nüüd võis selgemini tunda kontrasti avamispäeva piduliku ritualiseeritud maalimise ja päriselt igapäevase, argise maalitööga. Estna maalib mitmel lõuendil korraga, koorib neilt kihte maha ning maalib siis uusi peale. See on tasane ja meditatiivne protsess, täpselt nagu lubatud. Valmivate maalide kohta on veel raske midagi öelda, sest nad on just nimelt valmimas. Midagi on selles protsessis väga habrast, ajutist ja väärtuslikku. Kaunis!
Ja nüüd veel mõningaid muljeid teiste riikide paviljonidest, kuhu mul õnnestus sattuda. Leedu paviljonis peituv Eglė Budvytytė näitus “Animism laulab anarhiat” tõukub leedu arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutienė töödest. Pimedas ktoonilises paviljoniruumis on üles seatud kaks videot: esimeses näeb unenäolistes koobastes liikuvaid tantsijaid, keda tabavad järjepanu kummalised tõmblused, samal ajal manavad taustal tehnoloogiliselt (natuke nagu Autotune’i abil?) moonutatud hääled krüptilisi fraase (“Anna meile … impeeriumi lõpp. Anna meile … armastus. Anna meile … luutihedus. Anna meile … austrid. Anna meile … maailm ilma ajata.”) Need on tehnoloogilised loitsud, isevärki palve jumalannale. Teises videos toimub midagi samalaadset, ent seekord akadeemilises keskkonnas. Mõlemas videos lahti rulluvad kehalised värinad võivad meenutada epilepsiahoogu või religioosset transsi, ent on selleks liialt kontrollitud. Siiski on tantsijate subjektsus detsentraliseeritud, kõigi ekraanil olevate tegelaste identiteet on ühtviisi ähmastunud. Mõlemas teoses värisevad inimesed on oma tõmbluste kaudu osa samast mustrist. Nad loovad, liigendavad ja suunavad pingeid oma keha(de)s. Kohati meenutavad taustal kõlavad mitmehäälsed fraasid omas moonutatuses “Twin Peaksi” unenäokõnet, ent sisaldavad ootamatul kombel ka näiteks tsitaate ja parafraase poplauludest. Kohati jääb mulje, nagu üritaks Budvytytė videotes mõni tulevikust pärit inimjärgne olend, masin või liitsubjekt taastada inimkultuuri. See käib loomulikult Gimbutienė abil, mütoloogia kaudu: inimastjate peal katsetatakse vahelduva eduga erisuguseid skripte. Võib-olla on need tantsijad nagu kullesed, kes kunagi esimest korda veest välja tulid ning maa peale jõudsid. Kõik tuleb tagasi. Piir inimeste, loomade ja tehnoloogia vahel kaob, maad võtab animistlik anarhia.
Austria paviljonis, Florentina Holzingeri näitusel “Meremaailm Veneetsia” seisab suur vett täis paak, mille seest silmitseb ujumismaski tagant rahulikult publikut lihaseline alasti naine Autor/allikas: Juhan Raud
Biennaali hitiks kujunes Austria paviljon, koreograafi, lavastaja ja kunstniku Florentina Holzingeri näitus “Meremaailm Veneetsia”, kuhu pääsemiseks pidi enamasti ootama mitu tundi. Näitus asetab inimkehad jõhkra pinge alla ning seob ennast valusalt Veneetsia ajaloo ja kliimakriisi valguses paratamatuna näiva tuleviku külge. Järjekorras seistes võis näha suurt tornikella, mille sisse ronis mingite ajavahemike vältel alasti naine (näituse avamisel oli see kunstnik ise) ning pani sealt rippudes oma kehaga kella kaikuma. Paviljoni sees on aga mitu ala: ühes ronivad alasti naised mööda kõrget torni, mille peal seisavad neid endid meenutavad skulptuurid, jättes seega mulje, nagu oleks paar kuju ellu ärganud. Teises ruumis väänleb klaasi taga alasti naine, moonutades ja viies oma keha uute ja uute äärmusteni. Tema vastas aga võis näha, samuti klaasi taga, reoveetöötluspaake, millest osa lekkis ja pruuni vett pritsis vaatajate poole. Et sellest kõigest aru saada, tuli aga vaadata otse. Paviljoni keskel seisab suur vett täis paak, mille seest silmitseb ujumismaski tagant rahulikult publikut lihaseline, tätoveeringutega alasti naine. Veega täidetud paagi kõrval on aga kaks käimlat, mida julgustati külastajaid kasutama. Paviljoni töötajad andsid juhiseid: tohib ainult urineerida ning vetsupaber tuleb asetada eraldi konteinerisse. Tasapisi loksus kaadervärk paika: inimeste jäätmed filtreeritakse ning saadud vesi läheb paaki. Kes tegelikult vee all on? Kui veetase kliimakatastroofi tagajärjel veelgi tõuseb, võib seesama kogemus palju koledamal kujul oodata ka kogu inimkonda. Raske ja jõuline paviljon, mis kannab oma idee suurepäraselt välja. Väga ebameeldiv ja huvitav näitus.
Jaapani paviljoni väljapanek “Murubeebid, kuubeebid” oli kummaline ja lõbus. Kunstnik Ei Arakawa-Nash on läbi kahe korruse jooksva paviljoniruumi täitnud lõbusate, muigvel beebinukkudega. Need enesega rahulolevad päikeseprille kandvad beebinukud on pandud ronima köitel, rippuma tellingutel, laskuma laest, varitsema õues – ühesõnaga olid nad kõikjal. Oli väga huvitav jälgida, mismoodi see muudab näitusekülastajate taju. Ühelt poolt on beebi ju igati armas, ent kui beebisid on sadu (beebisadu, beebisid sajab!) võib igaüks täheldada oma meeleolu teisenemist. Arusaadavalt on Arakawa-Nash näitusega väljendanud muret Jaapani iibe pärast, kuid teinud seda omamoodi muinasjutuloogika ja kiiksu kaudu. Näitus oli korraga armas ja meeldivalt hirmuäratav.
Ma oleksin väga tahtnud minna vaatama Vatikani paviljoni näitust, millel on mõnusalt nihestav pealkiri “Kõrv on hinge silm” – kas või lihtsalt seetõttu, et selle on kaaskureerinud legendaarne Hans Ulrich Obrist. Näitusel on kokku viidud XII sajandi müstik, loodusloolane ja helilooja Bingeni Hildegard teiste seas ka selliste nüüdisaegsete tegelastega nagu FKA Twigs, Brian Eno, Jim Jarmusch ja Patti Smith … Juba selline põiming tekitas tahtmise näitust vaatama minna – mulle meeldivad kummalised kombinatsioonid. Veidral kombel asus paviljoni näitus korraga kahes kohas (bilokatsioon?) ning sinna minekuks tuli end enne registreerida, mida mul teha ei õnnestunud. Ma ei tea, kas Vatikani paviljoni näitus hea on, aga selle kontseptsioon tundub igatahes vägev.
Ameerika paviljoni näituse “Ja nimeta mind tuuleiiliks” vaatamine oli veider kogemus: pidulikus valges ruumis on üles pandud kuldsed või metalsed, natuke ebamäärased orgaanilisi jäätmeid meenutavad skulptuurid. Vähemalt ühel töödest oli ka hakkliha tekstuur. Iseenesest ei midagi erilist, aga mäletan, et mu esimene mõte oli, et no see siin on nüüd küll väga selgesti anti-Trump: kunstnik Alma Allen parodeerib siin Ameerika presidendi ülespuhutud enesekuvandit, tema sisutühjust, odavat esteetikat ning totakat kulla- ja monarhiaobsessiooni. Hiljem lugesin kusagilt, et seekordse Ameerika paviljoni näituse konkursile lubati ainult sellised kandidaadid, kus väljenduvad selgelt praegused “ameerikalikud väärtused”. Nii et tuli välja, et see näitus polnudki kriitiline või paroodiline. Mida ta siis oli? Florida woman comissions pavilion!
Taani paviljoni näitus oli samuti hitt. Selle kahemõttelise pealkirja võiks eesti keelde tõlkida näiteks kui “Asjad tulevad” (inglise keeles “Things to Come”). Näituse keskmes on kehad, pornograafia ja viljakuskriis, kõike seda natukene iroonilisest või ulmelisest vaatenurgast, ehkki, nagu juba Ameerika paviljoni puhul sai täheldatud, irooniline mõõde ei pruugi biennaali kontekstis alati selgesti välja tulla. Kunstnik Maja Malou Lyse on võtnud vaatluse alla viljakuskriisi ja tehnoloogia vastastiksuhted hiliskapitalismi ajastul: ühes näituse ruumis seisavad Taani spermapangast saadud konteinerid, mille peale on pandud mängima videod sellest, kuidas seemnerakud lõbusalt rallit sõidavad. Paviljoni teises ruumis võis näha seksitöötajatega filmitud ulmemuusikali.
Nõnda on peanäituse kõrval ka riikide paviljonid seekordsel biennaalil mõneti paradoksaalsed: näitused suhestuvad ajaloo ja mütoloogia kihistuste, spekulatiivsete tulevike, aga ka geopoliitilise olevikuga. Kõige selle seest ja vahelt jooksevad läbi erisugused pinged ning (mitte ainult sümboolne) kapital, mis ähvardab biennaali külastaja närvisüsteemi sõlme keerata. Kunstilise külluse vahel liigeldes võib tõdeda, et tervikut ei teki. Ja et seda ei saa, ei tohigi tekkida.