„Tundsin, et ma olin vaimus surnud,“ sõnas Laura. Kaks aastat tagasi sattus ta pereteraapia sissejuhataval kursusel kokku kahe kristlasega, kel selja taga pikk abielu. „Nemad kaks olid ainsad, kel oli normaalne, toimiv ja rahulik pereelu. Paari suhtes mängis usk väga suurt rolli. Nad ei hakanud mulle midagi peale pressima, aga sealt sai seeme idanema,“ meenutas Laura. „Mõtlesin, et mis neil on, ma tahan ka seda rahu. See oli Jeesus.“
Mõni aeg hiljem sattus Laura teraapiaruumi järjest noori kristlasi, kes rääkisid koguduses käimisest. „Mõtlesin, et äkki peaks ka proovima.“ Laura võttis sõbranna kampa ning läks ühte enda sõul tänapäevasemasse kogudusse. „Püha vaim hakkas mind nii tugevalt puudutama, et nutsin esimesed tung aega. Ma tundsin, et jõudsin koju,“ rääkis Laura saates pisarsilmil.
„Ma ei teadnud, mis see kõik tähendab. Tundsin, et pidin siia jõudma ja ma jään, maksku mis maksab.“ Pärast teenistust ütles Laura päästepalve. „Jeesus, palun tule minu südamesse, valitse mu elu üle, andesta kõik vead, mis ma olen teinud,“ tutvustas Laura palvet. Ta jäigi pühapäeviti koguduses käima.
Laura sõnul tegi ta elus 180kraadise pöörde ning see pole olnud kerge. „Kõik, mida olen oma elus teadnud ja arvanud olevat tõsi – manifesteerimine, kuidas maailm töötab ja kuidas me peame elama – osutus valeks. Olen nüüd ümber õppinud. Usaldan, et jumal on mu nime taevasesse raamatusse kirja pannud ja ta hoolitseb mu eest. Lõpuks ometi tunnen, et ma pole siin maailmas üksi.“
Pikemat vestlust Lauraga vaata saatest „Eesti eso“.