Filmiajakirjanik Tristan Priimägi on Cannes’i filmifestivalil ja jätkab igapäevase päevikuga, sel korral valikus viis filmi: Steven Soderberghi “John Lennon. Viimane intervjuu”, Yeon Sang-ho “Koloonia”, Hirokazu Kore-eda “Lammas kastis”, Rodrigo Sorogoyeni “Armastatu” ja James Gray “Pabertiiger”.

“John Lennon. Viimane intervjuu”
“John Lennon: The Last Interview”
Steven Soderbergh
USA
2026
Special Screenings

Igal aastal on ikka liikvel ka mingeid erilisi musadokke, seekord siis Steven Soderberghi film John Lennoni ja Yoko Ono viimasest intervjuust, mille nad andsid Lennoni mõrvapäeva hommikul, 8. detsembril 1980. Mis veel õõvastavam, üks intervjuu läbiviija Laurie Kaye sattus maja ees tapja Mark David Chapmani piiramisrõngasse ja andis talle kingiks Lennonilt saadud “Double Fantasy” albumi, mis oli just välja tulnud. Sellele samale plaadile võttis Chapman Lennoni autogrammi ja samal päeval hiljem kohtudes lasi ta maha.

“John Lennon. Viimane intervjuu” Autor/allikas: Kishin Shinoyama / Cannes

Intervjuu ise on puhas kuld, siin filmis ära toodud täispikkuses, kogu ilus, ja on oma aja kohta rabavalt aval ja progressiivne, toob taas esile teises valguses selle Yoko Ono müüdi, mille kohaselt Ono oli võõras (jaapanlane pärast II Maailmasõda!), kes ei lasknud Lennonil olla metsik rokimees, vaid kodustas ta ära. Siit on näha, kuidas Lennon selle ibaga ise üldse kaasa ei lähe, vaid tegi 1970ndatel hoopis anarhistlikuma sammu ja hakkas pereisaks. Soolise võrdõiguslikkuse teemast teeb Ono juttu 1960. aastate seksrevolutsiooni müüdi valguses (revolutsioon oli, aga tegelikult ainult meestele, naised olid lihtsalt vahendiks).

Küll aga on Soderberghilt täiesti arusaamatu otsus kasutada katteplaanideks palju AI-visuaale, mis on kohati üks-ühele teksti illustreerivad ja seega visuaalina mõttetud, või lihtsalt tõeliselt kole pläust. Kas Soderberghist on saanud järjekordne keskealine nutimees, kes usinalt AI-sisu toodab ja selle võimekust imetleb? Tulemus on igatahes õõvastavalt kole. Ja film seetõttu kohati võrdlemisi väljakannatamatu. Samas jällegi… Intervjuu pärast vaatamist väärt.

4 / 10

“Koloonia”
“Colony”https://kultuur.err.ee/”Gun-Che”
Yeon Sang-ho
Lõuna-Korea
2026
Mindnight Screenings

Mees nimega Yeon Sang-ho rabas kümme aastat tagasi siinsamas täiesti jalust filmiga “Rong Busani”, siis tegi sellele nõrga järje nimega “Poolsaar”, ja on nüüd tagasi kolmanda filmiga “Koloonia”, mis pole eelmistega seotud. Siin võetakse luubi alla zombiviirus, mis muudab nakatanud kärgmõistusega kolooniaks, mille liikmed suudavad telepaatilise signaaliga omavahel infot vahetada.

“Koloonia” Autor/allikas: Showbox, Wowpoint, Smilegate / Cannes

Huvitav vääne tuttavale teemale peale, aga kuigi alguses üritatakse ka teadusliku argooga asja käigus hoida, tundub siiski, et ühel hetkel visatakse potentsiaalselt ulmelisemalt huvitavamad käitumisliinid välja ja keskendutakse pigem õudusmürgli-tegutsemisele. Nii et võinuks olla parem, aga kollifilmina täitsa vaadatav.

6 / 10

“Lammas kastis”
“Sheep in the Box”https://kultuur.err.ee/”Hako no Naka no Hitsuji”
Hirokazu Kore-eda
Jaapan
2026
Põhivõistlusprogramm

Jaapanilt juba kolmas luhtunud lootus, need pole küll tänavu olümpiavormis üldse. Pärast Fukadat ja Hamaguchit nüüd ka lausa palmioksa võitja Hirokazu Kore-eda – kõigi filmid on nagu segu mingist new age’ilikust uussiirusest ja Hallmarki filmidest.

Kore-eda “Lammas kastis” algab iseenesest huvitaval, kuigi juba tehtud teemal – pere adopteerib poja surma järel tema väljanägemisega roboti. Mida edasi film aga läheb, seda magusamaks kõik keeratakse, kuni tahaks lihtsalt karjuda ja midagi puruks lüüa. Siin on käsitletud lähituleviku tehnoloogilise progressi teemasid, aga üsna pealiskaudselt.

“Lammas kastis” Autor/allikas: Cannes

Võib-olla kuluks Kore-edale ära üks “Black Mirrori” all-nighter, mis aitaks roosad prillid maha võtta. Filminduses on väga head stsenaristid visioneerinud tulevikustsenaariume nii televisioonis kui kinolinal, ja sellise tundleva pinda mööda libisemisega nagu siin filmis küll enam löögile ei pääse.

4 / 10

“Armastatu”
“El ser querido”https://kultuur.err.ee/”The Beloved”
Rodrigo Sorogoyen
Hispaania
2026
Põhivõistlusprogramm

Umbes esimese veerandi järel on põhivõistlusprogramm küll väga trööstitu ja turvaline. Enamasti on filmid justkui tellimuse peale tehtud võõrkeelse Oscari kandidaadiks passima. Kinematograafiliselt erilist või lausa erakordset pole veel seni näinud, uusi ideid väga samuti mitte. Ja ei tule lisa ka siit, asjade räbalat seisu näitabki see, et Sorogoyeni “Armastatu” on üks võistluse seni kobedamaid filme ja tänane päeva kõrgem punktiskoor – pelgalt 7.

See film on Javier Bardemi jazz-kontsert, kus ta mitte lihtsalt ei kasuta, koledat väljendit abiks võttes, nn näitleja tööriistakasti, vaid keerab selle kasti tagurpidi ja kasutab sealt kõike. Film pakub talle võimaluse võtta läbi kogu näitekunsti instrumentaarium, ja teda on ebakindlast egomaniakist filmilavatajana kohati juba antropoloogiliselt huvitav vaadata.

“Armastatu” Autor/allikas: Cannes

Natuke sama tegelane kui Skarsgard “Sentimentaalses väärtuses”, ka siin asub isepäine vanakooli lavastaja näitlejannast tütrega ühist filmi tegema, aga kui norrakatel läks loomeprotsess lõpus üsna valutult, siis siin on lõunamaa kultuurile omaselt märksa rohkem karjumist ja emotsioneerimist. Paar stseeni on ikka väga haaravad. Kokkuvõttes ei midagi otseselt erilist, aga vaadatav.

7 / 10

“Pabertiiger”
“Paper Tiger”
James Gray
USA
Põhivõistlusprogramm

James Gray on üks kummaline kala, kes ujub segastes vetes. Ta on teinud paar väga tugevat filmi, mis meeldivad mulle rohkem, kui peaksid (“The Lost City of Z”, “Armageddon Time”) ja mis satuvad justkui kullasoone peale. Ta leivanumber on aga suurlinnade sumbuurne ajastukrimi, kus mossis mehed vannuvad üksteisele truudust, et järgmisel hetkel reeta. Gray filmides surrakse väärikalt nagu samuraid, ja tema filmid leiab ikka ja jälle ka väärikalt Cannes’i võistlusprogrammis, kuhu nad justkui ei kuulu.

“Pabertiiger” Autor/allikas: DR / Cannes

“Pabertiiger” sobitub kõigi Gray šabloonidega. Vennad satuvad 1986. aasta New Yorgis sekeldustesse vene maffiaga (uh, ze ruzzians, please). Grayl on üle ühe filmi mingi vene maffia teema, mis tundub tänasel päeval ikka täiesti ajast ja arust. Kes neid vatnikke ikka väga tõsiselt enam võtab? Venelased asuvad kohe vendadega raevukalt võitlema, kummal poolel on suuremad klišeed. Lõpuks võidavad või kaotavad kõik. Vaataja meel on parasjagu lahutatud, võib hakata ootama järgmist Gray filmi samade tegelastega.

5 / 10