Projekti üks eestvedajaid oli sisearhitekt Liisi Murula-Kerstna, kelle sõnul tähendas see töö palju enamat kui lihtsalt järjekordse mööblieseme valmistamist. „Soovisin, et minu loomingulisel taustal oleks ka kindel tehniline baas. Olin juba aastaid töötanud sisearhitektina, aga tahtsin paremini mõista, kuidas materjalid ja konstruktsioonid päriselt toimivad,“ räägib Murula-Kerstna.
Kuna kooliajast oli möödunud aastaid, alustas ta TalTechi avatud ülikoolis inseneriõppe baasainetest ning jõudis lõpuks puidu-, plasti ja tekstiilitehnoloogia magistrikavani. „Puit on mulle alati meeldinud, nii mööblis kui ehituses. Mingil hetkel sain aru, et just see valdkond on kõige õigem.“
Tool, mis aitab püsti tõusta
Katariina sündis üsna konkreetse ülesande lahendusena. Tudengid pidid tegema mugava ja turvalise tugitooli vanemaealisele inimesele, kelle kodus on kitsad ukseavad ning kelle jaoks muutub istumine ja püsti tõusmine järjest keerulisemaks. Esmapilgul võib see tunduda lihtne. Tegelikult tähendas see kümneid väikeseid küsimusi ja neile vastuste leidmist. Kui kõrge peaks olema iste? Kui palju tuge peavad pakkuma käetoed? Kui sügav võib tool olla, et sellest oleks lihtne püsti saada? Milline kuju tundub inimesele turvaline ja tuttav?
„Eelkõige arvestasime piiratud liikumisvõimega. Näiteks istme kõrgusega ja sellega, et tool oleks toetamisel stabiilne. Jalad peavad saama taha liikuda, kui inimene püsti tõuseb,“ selgitab Murula-Kerstna.
Just seetõttu tehti tooli jalad kõrgemad ning konstruktsioon kavandati nii, et inimene saaks tõusmisel keha paremini tasakaalustada. Ka käetoed ei olnud lihtsalt esteetiline detail, vaid oluline tugi. Eesmärk oli ühendada toolis ergonoomiline mugavus, turvalisus ja kompaktne vorm, mis sobiks väiksemasse linnakorterisse.
Miks näeb tool välja „vana“?
Kuigi konstruktsioon on kaasaegne, otsustasid tudengid teadlikult klassikalise välimuse kasuks. Inspiratsiooni ammutati 19. sajandi salongi- ja puhketoolidest. Murula-Kerstna sõnul ei olnud see juhuslik disainivalik. „Vanemaealised inimesed hindavad tuttavaid vorme rohkem kui väga futuristlikke lahendusi. Eakas inimene tunneb ennast tavapäraste lahendustega kodusemalt.“
Tumeroheline sametine kangas, kaarduvad vormid ja pehme seljatugi loovad rahuliku ning turvalise mulje. Tudengite arvates mõjub tool sellisena piisavalt klassikalise ja väärikana, et sobida ka traditsioonilisemasse interjööri.
Samas tuli kogu tool valmis ehitada tänapäevaste tootmisvõtetega: kasevineerist karkassi detailid lõigati välja CNC-pingil ning kogu konstruktsiooni modelleerisid ja joonistasid tudengid ise.
Kui disain kohtub päris eluga
Murula-Kerstna sõnul oli projekt kasulik ka selle poolest, et tegemist oli ühe loomingulisema ainega kogu õppekavas. „Meie õppekavas on see üks loomingulisemaid aineid – selline tühjalt lehelt alustamine. Disaineritele ja arhitektidele on see tavapärane, aga inseneridele pigem veidi ootamatu.“
Samal ajal õpetas see mõistma, kuidas disain ja inseneeria päriselus kokku saavad. Tudengid tegid ise kõik tööd: karkassi kokkupaneku, CNC-programmeerimise, liimimise, õmblemise kui ka polsterdamise.
Ka erinevused arvutis kavandamise ja päris mööbli tegemise vahel said kiiresti selgeks. „Puit ja kangas on tuttavad materjalid – me teame enam-vähem, kuidas need käituvad. Aga pehmed materjalid olid palju ettearvamatumad,“ räägib Murula-Kerstna.
Vahtmaterjalid, polsterdus ja kangad mõjutasid tooli mõõte rohkem, kui osati arvata. Näiteks selgus, et istmesügavus oli valesti arvutatud ning pehme polster lükkas inimese istumisasendi liiga ette. Tudengid pidid konstruktsiooni ümber tegema, muutma jalgade kõrgust ja kohandama isegi käetugesid.
Polsterdamine ei osutunud keeruliseks ainult tehniliselt: „Üksi lihtsalt ei saa seda kangast pingule või klambrit õigesse kohta, kui keegi ei toeta. See projekt õpetas väga hästi, mida tähendab päris meeskonnatöö,“ kirjeldab Murula-Kerstna.
Tema sõnul ei olnud see klassikalises mõttes grupitöö, kus igaüks teeb oma osa ära ja läheb koju. „Pidime kogu aeg üksteise jaoks olemas olema, nii füüsiliselt kui vaimselt. Pidime üksteist toetama ka selleks, et motivatsioon ei kaoks ja fookus säiliks. Pingelistes olukordades tuli õppida emotsioone kontrollima. Päris musta auku keegi ei kukkunud, aga väiksemaid minikatastroofe oli küll. Tagantjärele tundub kõik see isegi naljakas,“ meenutab Murula-Kerstna naerdes.
Tootmisjääkidest eksklusiivne mööbliese
Tähelepanu all oli ka kestlikkus. Tugitool valmistati suures osas tootmisjääkidest ja mööblitööstuses üle jäänud materjalidest ning kogu projekt lähtus upcycling’u ehk väärindava taaskasutuse põhimõttest, mille eesmärk on anda tööstusjääkidele uus elu.
„Kuna tegemist oli kooliprojektiga, siis väga laia materjalivalikut meil ei olnud. Saime kasutada tootmisjääke,“ räägib Murula-Kerstna. „Samas andis see toolile isegi natuke eksklusiivsema ilme. Kuna lähteülesandes oli viidatud Kadriorule, siis tundus selline lahendus väärikasse keskkonda hästi sobivat.“
Kas sellest võiks saada päris toode?
Kuigi Katariina valmis õppeprojektina, pidid tudengid protsessi igas etapis mõtlema ka reaalse tootmise peale. Seega arvutati välja materjalikulu, töömahud, tootmiskulud ja võimalik turuhind.
Selgus, et prototüübi tootmine oli oodatust märksa kallim ja keerulisem. Analüüsi järgi jääks sellise tooli hind umbes 350 euro juurde.
Murula-Kerstna sõnul oligi üks suurimaid väljakutseid leida tasakaal disaini, tehniliste lahenduste ja eelarve vahel. „See, et toode oleks reaalselt teostatav, oli meie õppeaines väga oluline. Pidime kogu aeg mõtlema sellele, kuidas midagi päriselt valmis teha, mitte ainult ilusti joonistada.“
Üks tool maailma ei muuda, aga mõtteviisi küll
Murula-Kerstna sõnul on nende jaoks tugitoolist ehk tähtsamgi see, mida kogu projekt neile õpetas. „Oluline on õppida märkama erinevate inimeste vajadusi. Näiteks seda, kuidas vanus mõjutab liikumist ja ruumikasutust.“
Tema hinnangul jääb Eesti ligipääsetava ja kaasava elukeskkonna loomisel veel paljuski Kesk-Euroopast maha, kuid vananeva ühiskonna tõttu muutub see teema järjest olulisemaks.
„Disainerid ja insenerid võiksid palju rohkem kaasa rääkida selles, kuidas meie elukeskkonda planeeritakse. Need samad tehnilised oskused ja loominguline lähenemine võiksid töötada selle nimel, et keskkond oleks inimestele päriselt parem ja mugavam,“ tõdeb ta.
Tugitool Katariina valmis TalTechi inseneriteaduskonna puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogia magistriõppekava pehme mööbli tehnoloogia aineprojekti raames. Projekti käigus töötasid tudengid välja tugitooli disaini, konstruktsiooni, materjalilahendused ning analüüsisid ka selle tootmis- ja valmistamiskulusid.
Tutvu õppekavaga lähemalt siin.
Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, vilistlased ja teadlased loovad lahendusi, mis viivad edasi nii Eestit kui ka maailma. Reaalsed teadmised loovad reaalseid lahendusi. Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli on avatud 6. juuli keskpäevani: taltech.ee/reaalne
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada