Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) hinnangul ohustab rohkem kui miljardit noort täiskasvanut ebasobivate kuulamispraktikate tõttu püsiv kuulmislangus, mida oleks võimalik vältida. Paljudel Eesti noortel on samuti kuulmisprobleeme, mis elu jooksul tekivad või võimenduvad.

Marie Muinasmaa Gustav Adolfi Gümnaasiumist uuris oma kooli õpilaste teadlikkust kõrvaklappide liigse kasutamisega kaasnevatest riskidest. Ta leidis muu hulgas, et ligi kolmandik õpilasi on kogenud kuulmislangusele viitavaid sümptomeid.

Samuti mõõtis ta katseliselt eri tüüpi kõrvaklappide helirõhutasemeid ning tegi kindlaks, et kõrvasiseste klappide helirõhutase on reeglina kõrgem kui kõrva ümbritsevate ja kõrvapealsete klappide korral. Seega on teadlikkuse tõstmine võimalikest ohtudest kõrvaklappide kasutamisel ja tervislike kuulamisharjumuste edendamine hädavajalikud, kirjutab ajakirja Akadeemiake juhatuse liige ja ravimiameti spetsialist Pille Säälik.

Kust algab müra?

Õhurõhu kõrvalekaldumist helilaine mõjul nimetatakse helirõhuks. Inimese kõrv tajub heli õhurõhu variatsioonidena. Rõhu võngete arvu sekundis nimetatakse helisageduseks, mille ühikule 1 herts (Hz) vastab üks võnge sekundis. Mida suurem on heliallika võnkumise sagedus, seda kõrgemat heli see tekitab. Inimkõrv on võimeline vastu võtma helisid sagedusega 20–20 000 Hz.

Teine heli iseloomustav füüsikaline suurus on heli valjus, mis tähendab helirõhu kõikumise suurust ehk amplituudi. Kõige nõrgem heli, mida inimese kõrv suudab tajuda, vastab rõhu muutuse amplituudile 20 mikropaskalit (µPa). Kõige suurem helirõhu amplituud, mida inimese kõrv tajuda suudab, on eelmisest väärtusest rohkem kui miljon korda kõrgem.

Kuna helirõhu mõõtmisel paskalites oleks selle skaala ulatus raskesti hoomatav, kasutatakse helirõhu väljendamiseks logaritmilist helirõhutaseme skaalat, mis vastab inimese kuulmistajule paremini. Selle mõõtühikuks on detsibell (dB). Kuuldelävele 20 µPa vastab 1 dB ja valulävele 20 Pa vastab 120 dB. Seega, helitugevus suureneb selles vahemikus 1012 korda ehk igale 20-le detsibellile vastab kümnekordne helitugevuse muutus. Maksimaalseks ohutuks helirõhutasemeks peetakse 70 dB.

Inimest häirivat või tema tervist kahjustavat heli nimetatakse müraks. Kontsertide helisüsteemide helivaljus on suurusjärgus 90 dB või rohkem. Ööklubides ja baarides võivad keskmised müratasemed varieeruda vahemikus 104 dB kuni 112 dB. Vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kehtestatud normidele ei peeta sellises keskkonnas üle 15 minuti viibimist ohutuks.

Müra kahjuliku mõju vähendamiseks on mürataseme kohta kehtestatud riiklikud normid. Näiteks ei tohi elamurajoonide öine müratase ületada 45 dB, eluruumides päevasel ajal 40 dB ja magamisruumides öösel 30 dB. Piirväärtused on kehtestatud ka töökeskkonnas, kus maksimaalne lubatud müratase kaheksa tunni jooksul on 85 dB.

Kõrvaklapid versus kõlarid

Kõrvaklapid ehk kuularid on kõrva vastu asetatavad elektrivõnkumist heliks muundavad seadmed, mille kaudu saab heli kuulata nii, et teised seda ei kuule. Kõrvaklapid olid algselt telefonioperaatorite töövahend, kuid tänapäeval on kõrvaklapid igapäevaselt kasutuses väga paljudel inimestel ja eriti noortel.

Kõrvaklappide tööpõhimõte on analoogne kõlaritega – nad muudavad elektrilise signaali heliks, kasutades magneteid ning heli tekitavat võnkuvat membraani. Kõrvaklappe ja kõlareid eristavad suurus ning heli suunatus – kõrvaklappidest jõuavad helilained kõrva ilma oluliste kadudeta, sest klapid asuvad kas vahetult kõrvade peal või kuulmekäikude alguses. Kõlarite tekitatud helilained hajuvad aga ruumis laiali ning ainult väike osa helilaine abil ülekantud energiast jõuab inimese kõrva.

Tänapäeval leidub väga erineva suuruse ja kujuga kõrvaklappe, millest sõltub nende kaasaskandmise mugavus ja helikvaliteet. Kõrvaklapid jagatakse tavaliselt nelja erinevasse kategooriasse: kõrvasisesed nööpkõrvaklapid, kõrvasisesed nupp-kõrvaklapid, kõrva ümbritsevad kõrvaklapid ja kõrvapealsed kõrvaklapid.

Klappe tuleb regulaarselt puhastada

Kõrvaklappide kasutamine on tänapäeva noorte seas laialt levinud, kuid sellega võivad olla seotud ka tõsised terviseriskid. Paraku puudub teave selle kohta, kuivõrd on noored nendest riskidest teadlikud ja kas nende kõrvaklappide kasutamise harjumused on ohutud või väikese riskitasemega. 

Marie Muinasmaa Gustav Adolfi Gümnaasiumist uuris, millised on kõrvaklappide kasutamise harjumused ja teadlikkus nende kasutamisega seonduvatest terviseriskidest oma kooli gümnasistide seas. Ta soovis seeläbi aidata kaasa tervislikumate kuulamisharjumuste levitamisele ja kõrvaklappide kasutamise võimalike riskide teadvustamisele.

Uurimistöö jaoks kogus ta andmeid ankeetküsitluse abil Gustav Adolfi Gümnaasiumi 189-lt gümnasistilt. Lisaks sellele mõõtis ta katseliselt 25 erineva kõrvaklapipaari helitugevust, kasutades selleks silikoonist kõrvamudelit ja kalibreeritud helitugevuse mõõtjat. Uuritavate klappide hulgas oli nii nööp-, nuppkõrvaklapid, kõrvapealsed kui ka kõrva ümbritsevad kõrvaklapid.

Mõõtmistest selgus, et helirõhutase kõrvas on kõrvasiseste kõrvaklappide kasutamisel reeglina kõrgem kui kõrva ümbritsevate ja kõrvapealsete kõrvaklappide korral. Samuti leidis ta, et Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilaste seas on rohkem levinud just kõrvasisesed kõrvaklapid ja et kõrvaklappe kasutatakse päevas sageli mitu tundi.

Marie uuris ka seda, kas ja kui sageli õpilased oma kõrvaklappe puhastavad. Kõrvaklappide regulaarne puhastamine on haigustekitajate vältimiseks oluline. Marie leidis aga, et ainult veerand gümnasistidest puhastab oma kõrvaklappe regulaarselt ning enne ja/või pärast kaaslastega jagamist neid üldiselt ei puhastata.

Lisaks selgus küsitlusest, et ligikaudu kolmandik õpilastest on juba kogenud kuulmislangusele viitavaid märke, milleks on tinnitus ehk vilina, kohina või undamise kuulmine olukorras, kus helisignaal väliskeskkonnast puudub. Autor järeldas saadud tulemustest, et kõrvaklappide ohutu kasutamise võtete kohta oleks noorte seas vaja teha rohkem teavitustööd.

Marie Muinasmaa uurimistöö “Kõrvaklappide kasutamine ja teadlikkus sellega seonduvatest terviseriskidest Gustav Adolfi Gümnaasiumi gümnasistide näitel” saavutas 2025. aastal õpilaste teadustööde riikliku konkursil gümnaasiumiastmes II koha, pälvis Tallinna Ülikooli eriauhinna ning esindas Eestit Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursil (EUCYS) Riias, Läti. Töö juhendas õpetaja Sirle Oja. Töö täispika versiooniga saab tutvuda õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake.