Eelmise sajandi ühe mõjukaima Ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi «Tõeline Lääs» on teravmeelne ja pingeline lugu kahest vennast (Indrek Ojari ja Märt Pius), kelle naasmine lapsepõlvekoju viib vastasseisu, kus segunevad vanad haavad, kadedus ja lootused.
«Tõeline Lääs», mille esmalavastus sündis 1980. aastal, kuulub Shepardi kõige rohkem mängitud näidendite hulka. See on osa Shepardi perekonnatriloogiast «Näljaste nigerike needuse» ja «Maetud lapse» kõrval.
Küsin Leesalult, kuidas «Tõelise Lääne» puhul kehtib Tolstoi ütlus «kõik õnnelikud pered on ühesugused, iga õnnetu pere on aga õnnetu omal moel».
«Shepardi loomingu kese on tõepoolest ebafunktsionaalsete perekondade uurimine. Pole kahtlustki, et ta tundis selleks vajadust enda mineviku ja keeruliste perekondlike suhete pärast. Võimalik, et ta kirjutas seda kõike muu hulgas enda jaoks lahti või endast välja. Mine tea. Tema lähikondsed on rääkinud, et eks ta ise oli ka kaunikesti keeruline isiksus,» ütleb Leesalu.
Samas arvab ta, et see ju ongi teatri juures kõige huvitavam osa: uurida, mis tunne on olla inimene teiste inimeste keskel.