Uus lavastus
“Üksinda”
Autor: Kristiina Jalasto-Kallas
Lavastaja: Piret Soosaar-Maiberg
Kunstnik: Joel Väli
Valguskunstnik: Terje Kagovere
Koreograaf: Hanna Maria Saar
Helilooja: Villem Rootalu
Osades: Ronja Marie Tepp, Theodor Tabor, Maria Valk, Pirte Laura Lember
Esietendus VAT teatris 30. septembril.
30. septembril esietendus Sakala 3 teatrimajas dokumentaalsugemetega noortelavastus “Üksinda”, mis kätkeb endas 14-aastase Sandra (Ronja Marie Tepp) heitlusi ühtekuuluvuse, üksinduse, võltssõpruse ning tagatipuks ka ebastabiilse koduse olukorra vahel.
Teatri kodulehel tuuakse välja 2022. aasta Eesti kooliõpilaste uuring, mis näitab, et depressiivseid episoode kogenud noortest tundis end alati või enamasti üksikuna 41 protsenti – sealt tõukus ka tegijate soov mõista noorte probleeme just noortega koos. Kristiina Jalasto kirjutatud näidend sündiski koos põhikooliõpilastega: noortega viidi läbi töötube, kus nad täitsid anonüümseid küsimustikke. Kristiina Jalasto ammutas sealt aga kõrvalt inspiratsiooni lavastuse jaoks.
Laval näeme Viljandi Kultuuriakadeemia taustaga noori näitlejaid, kellest mõne jaoks on see esimene lavastus pärast teatrikooli lõpetamist. Etendust ning selle eelset sulatatakse kokku klassikalise võttega – näitlejad on juba laval ja siinkohal mängivad kulli, ent hüüdes kuni etenduse alguseni üksteise pärisnimesid, mitte tegelaste omi.
VAT teater “Üksinda” (lavastaja Piret Soosaar-Maiberg) Autor/allikas: VAT teater
Publiku ette manatakse enda teismeiga meenutav, kergelt rusuv argisus: peategelase Sandra kodu koos pinges vanemate ja koerakesega, kool ülejala hooliva parima sõbranna ning üle piiri tögavate klassikaaslastega, kelle seas tuleb olla võimalikult tavaline tüdruk, õppida vanemate jaoks hästi, aga ka mitte nii hästi, et nohikuks tembeldataks.
Mõttekaaslasi on Sandral raske leida, kuni ühel päeval tuleb kooli “lihtsalt rääkima” motivatsioonikõneleja, juba täiskasvanuaastaid maitsta saanud mees, kelle ma-olen-täpselt-nagu-teie-jutt võlub Sandrat, esialgu vaimustusega, siis juba ehk kerge armumisnoodiga. Või on asi lihtsalt selles, et keegi viimaks kuulab, innustab ja mõistab? Ja see tunne on ju matvalt ülevoolav; ent kas ikka on normaalne, et omadega mitmel rindel pahuksis põhikoolitüdruk super-chill’ile motivatsioonikõnelejale aina suuremat isiklikku huvi – ja uusaastal ka klaasikest kihisevat ning suudlemisõpetust – pakub…
Rollide vahel, just nagu nende mängu- ja päriseluski kooli-tööle-koju-loomaarstile hüppavad näitlejad toimivad omavahel vahva noorust õhkava ansamblina, mis kindlasti aitab kaasa selle peaaegu dokumentaalse noortelavastusega samastumisel praegustel põhikooli- ning miks mitte ka gümnaasiuminoortel, nende vanematest ja õpetajatest rääkimata. “Üksinda” ei targuta ega viibuta publiku suunas näppu, vaid paotab noortele ust võib-olla nende endi ellu kõrvaltvaataja tähelepaneliku pilguga.