Huvitav nädal, mitmekesine. Anders Thomas Jensen on oma “Õigluse ratsanike” järel teinud sisuliselt suht samasuguse filmi “Viimane viiking”, kus metsikus originaalkäsikirjas segatakse kokku äärmuslikult must huumor, ultravägivald, totaalne trauma ja slapstick, mis kõlab taaskord paberil paremini kui kinolinal. Isegi näitlejaseltskond on sama. Auväärt sooritus, aga selline pingutatuse maitse on kõigel juures ja kokkuvõttes erilist pointi pole ning film jääb suuresti meelelahutuse tasandile.

Samas ei ole seekordne suure-eelarveline, “Tron. Ares” üldse nii jube, kui üleüldine materdamine lubaks arvata. Troni-sarja filme on alati iseloomustanud täiesti jälgimatu sisu, nii et sellest tasub lahti lasta ja nautida visuaali (väljanägemine on ikka üsna omanäoline ja vaatamist väärt – neooniplahvatused öisel taustal, muskel-tsiklid ja lai valik IT-valla ja küberilmaga seotud paranoiasid videomängulikus keskkonnas). Soovitan Plaza 1. saali selle vaatamiseks, sest mitte üksnes ei vääri Nine Inch Nailsi originaalmuusika Dolby Surroundi, vaid saalist väljudes läheb film edasi ning välja tuleb jalutada läbi väga tron’ilike neoonkoridoride.

Soovituste valikusse lähevad aga hoopis kaks Rumeenia filmi.

“Kontinentaal ’25”

“Kontinentaal ’25” pole just mu lemmikfilm üliaktiivselt Rumeenia lavastajalt Radu Judelt, aga Jude tase on selline, et tema asjadest rääkimata jätmine oleks ka ebaõiglane. Pärast valje ja agressiivseid sotsiaalkriitilisi filme on ta nüüd siin samalaadset kriitikat tegemas hoopis talitsetumas laadis. Film on mõtlik ja tempo rahulik, ning mõjub seetõttu pigem justkui päeviku sissekande või juhusliku skitsina kui päris filmina. Ka süžee on keeratud miinimumi peale: pankrotihaldur Orsolya (Eszter Tompa) peab objektilt, maja keldrist välja ajama ühe kodutu mehe, kes aga talle antud lisa-veerandtunni jooksul end üles poob. Sündmus on Orsolyale nii traumaatiline, et ta selle tagajärgedega terve filmi tegelebki, otsides pääsu unustusest, kahetsusest ja vestlustest nii ilmaliku kui taevase valduse esindjatega.

“Kontinentaal ’25” Autor/allikas: Kaader filmist

Radujudelikult on siin puudutatud ka tervet rida Rumeenia ühiskonna valupunkte: filmitud on Cluj’is ehk Transilvaania alade pealinnas, endises Austria-Ungari uhkes metropolis, kus vanade aegade uhke arhitektuur võitleb kauni mälestusena linnapildis rumeenia reklaamide ja poekestega. Sealtkaudu tuuakse sisse Ungarilt Esimese maailmasõja lõpus Rumeenia valdusse liikunud Transilvaania alade segane minevik ja konfliktne olevik, seda enam, et ka Orsolya on ungari päritolu. Näpuotsaga juurde argišovinismi ja tarbimisühiskonna tühja krabinat.

“Kontinentaal ’25” on tervenisti iPhone’iga üles võetud ja ilmselt Jude samuti peagi kinno jõudva “Dracula” nn kõrvalprodukt, kuna asukoht ja ka filmi meeskond on laias laastus samad. Jude on üks tähelepanuväärsemaid praeguseid Euroopa autoreid, kes on justkui oma kodumaa kitsaskohtade paljastamise ristiretkel nii minevikus kui olevikus. Ja kuigi “Kontinentaal ’25” valgub laiali ja jääb kohati toppama ning pole seetõttu ta parimate hulgas, on ta filmid alati piisavalt huvitavate ideedega, et neile tähelepanu pöörata. Eestimaa sellist kroonikut välja ei kannataks.

“Kolm kilomeetrit maailma lõpuni”

Festhearti programmis nii Tartus kui Rakveres linastunud Rumeenia sotsiaaldraama “Kolm kilomeetrit maailma lõpuni” on nüüd tasahilju hiilinud ka kinolevisse ja mul on tunne, et väga üksikute linastustega, nii et valvsust, seltsimehed.

Lugu on iseenesest tuttavlik – linna oma elu elama põgenenud maarajoonide noorsand naaseb kodukülla, kus kuulujutud tema ebatraditsioonilisest seksuaalsest sättumusest viivad juhuvägivallani, mida siis hommiku saabudes lahendama hakatakse. Arusaadavalt pole jõustruktuurid selle juhtumi avalikustamisest või uurimisest huvitatud, kuna nende arvates on esiteks teema pseudo ja teiseks võib siit ka mingi jama tulla. Nende jõuga käima lükatud sündmuste foonil hakatakse aga grillima ka erinevaid inimsuhteid ning Rumeenia uuele lainele omases teravas ühiskondlikus kastmes on lõpptulemus päris meelepärane.

“Kolm kilomeetrit maailma lõpuni” Autor/allikas: Kaader filmist

Esilinastus eelmisel aastal Cannes’is, kust võitis ka parima geifilmi preemia Queer Palm, ning Rumeenia esitas selle eriti julge sammuna lausa oma kandidaadina parima rahvusvahelise filmi Oscarile. Nii et väärtfilmi-sugupuu on laitmatu.

“Mullist välja”

Väga huvitav sotsiaalne dokk-eksperiment, mille tekitatud emotsioonidega ei suuda paljud hakkama saada, kui ühismeedias natuke ringi vaadata. Kaks võrdlemisi ära indoktrineeritud seisukohtadega Ahtme venelast viiakse parima reisisaate tava kohaselt ringkäigule Ukrainasse, kus nad siis nähtut ja toimuvat oma vaatevinklist tõlgendavad ning püüavad kogu Ukraina sõja situatsioonist sotti saada.

Hämmastav kombo. Peab end sundima rahulikuks, et Venemaa infovälja elukooli vilistlasi mitte parandama-õpetama hakata teleka tagant (hämmastav meelekindlus tegijatelt, et nad sellest hoiduda suudavad) ja väga valus osutus üsna konkreetsele meelsusprobleemile meie oma territooriumil, millega tegelemata jätmine toob kriisi korral kohe täiesti tundmatuid tegureid valemisse juurde. “Mullist välja” on häiriv ja otsekohene kontseptuaalne dokk-teos.

“Mullist välja” Autor/allikas: Ken Saan

Kahjuks on tehniliselt pisut liiga palju konarlikkust nii montaažis kui helikujunduses ja kunstilised lahendused jätavad mõndagi soovida. Vahepeal on liiga palju kordusi ning jääb mulje kunstlikust venitamisest. Oleks võinud rohkem näidata katteplaanidena külastatud linnu ja otsida visuaalselt põnevamaid lahendusi, et me oleksime rohkem neist paikadest ka ise teada saanud. Ja miks näidati esimese osa kinni õmmeldud kõhuga veterani ainult korraks katteplaaniks, ilma helita, kui ta oleks olnud väga huvitav tegelane? Aga ilmselt saadi aru, et toores idee kaalub need kitsaskohad üles ja “Mullist välja” väärib vaatamist ka sellisena.

Täiesti omapärase probleemipüstitusega käsitlus Ukraina sõjast. Spoilerdamata: usute peategelaste tõe muutumist? Kuigi sari tõmbab üsna lihtsalt pulsi üles, soovitan vaadates rahu säilitada ja pigem tähelepanekuid teha. Ja läbi mõelda, mis saaks olla järgmine isiklik samm ja väike panus Ukraina kiiremaks võiduks selles ebaõiglases sõjas.

Tasuta vaadatav Jupiteris.

Camera Erotica

Uut hooaega alustab ka erootiliste filmide üritustesari “Camera Erotica” ning esimesena on kavas dokfilm “Baldiga. Lukustamata süda” Lääne-Berliini geifotograafist Jürgen Baldigast, kes oma lühikese elu jooksul (suri 34aastasena AIDSi) jäädvustas Berliini peourgaste siseelu ning kellest sai ka leviva AIDSi-viiruse kroonik.

My cock is a revolver

My ass a grenade

Each kiss a knife

My sperm has become poison

My ass the pitfall of death

“Baldiga. Lukustamata süda” Autor/allikas: Kaader filmist

Camera Erotica on üks julgemalt nišikamaid filmiürituste sarju viimasel ajal. Novembris tulevad Eesti fookusena linastamisele Liina Siibi “Vastumeelne keha” ja Jaan Toomiku praegu ikka väga provokatiivsena mõjuv “Nähtamatud pärlid”, detsembris aga rootslanna Maja Borgi kristluse ja sadomasohhismi suhteid uuriv film “Kirg” (2021).

“Baldiga. Lukustamata süda” linastub 16. oktoobril Sõpruses.

“Ideaalmaastik”

Peeter Simmi aegumatu “Ideaalmaastik” on läbi teinud korraliku tuunimise ning nüüd on digitaalselt taastatud versioon ka teie ees. Sügavaimal stagnaajal 1980. aastal valminud film suudab mingil moel väga veenvalt näidata nii plaanimajandusliku lööktöö absurdsust nõukogude süsteemis kui tuua diskreetselt ning ehk esimest korda ilma hukkamõistuta sisse metsavendade teema.

“Ideaalmaastik” Autor/allikas: Kaader filmist

Artises juba 14. oktoobril toimuva heategevusliku erilinastuse nimi on “Toetame koos Peeter Simmi ravi”. Seanss ise on tasuta ja piletit ostma ei pea, aga kohapeal saab Simmi raviks annetada nii sulas, kaardiga kui kõnega. Korraldajaks vähiravifond “Kingitud elu”, kohale on lubanud tulla ka Peeter Simm ise ja näitleja Reet Paavel.

Ilmselt lisandub taastatud versiooni linastusi veel. Eks siis hoiame kursis, sest “Ideaalmaastik” on meie vastuvaidlematu filmiklassika.

Ideaalmaastik linastub 14. oktoobril kell 18.30 Artises.