Kui inimene vaatab autot, siis ta ei mõtle pelgalt mootorist, metallist ja plastikust. Me mõtleme oma ihadest ja unistustest, hirmudest ja igatsustest. Me mõtleme kiirusest ja põgenemisest, lähedusest ja üksindusest. Me mõtleme noorusest, mässust ja enesekehtestamisest. Me mõtleme koduteest ja tahtest kontrollida oma aega ja ruumi. Auto on olnud alati lubadus vabadusest, iseseisvusest ja kontrollist oma elu üle, isegi kui kriitikud tahavad tema tähendust pisendada või olematuks teha.
On oluline mõista, et ühistransport ei saa kunagi olla universaalne lahendus. See eeldab kollektiivset graafikut ja ühtset distsipliini, mis sobib vaid osale inimestest. Auto, vastupidi, on individuaalne valikuvabadus, mis ei kohusta kedagi alluma kollektivismi loogikale.
See pole ainult tehniline erinevus, vaid peegeldab ka erinevaid ühiskondlikke korraldusi: ühel pool individuaalne otsustamisõigus ja autonoomia, teisel pool kollektiivne rütm ja paratamatu piiratus. Auto ei ole lihtsalt mugavam variant, vaid põhimõtteliselt teistel alustel riigikord, indiviidi enesemääramise režiim.
Auto kui sümboli juured ulatuvad sügavale 20. sajandi algusse, kui Henry Ford lõi oma Model T: “I will build a motor car for the great multitude” (ma ehitan auto suurele hulgale inimestele). See lause ei olnud pelgalt tootmisprogramm, vaid kultuuriline manifest. Auto pidi olema igaühe oma – töömehe ja õpetaja, mitte ainult aristokraadi või töösturi privileeg. See oli demokraatia ratastel. Kui varem sõltuti rongigraafikust, hobuveost või lihtsalt oma jalgadest, siis sellest hetkest sai inimene esimest korda päriselt öelda: “Ma lähen sinna, kuhu tahan, ja hetkel, mil mina otsustan.”.
Ameerika avarused tegid autost rahvusliku narratiivi orgaanilise osa. Juba 1910. aastatel kutsus reklaam Ameerikat autoga avastama – “See America first, by motor car”. Tee muutus ise sümboliks. Highway ehk kiirtee ei olnud lihtsalt betoonriba, vaid uus vabaduse katedraal.
20. sajandi üks mõjukamaid kultuurimõtlejaid, prantsuse esseist Roland Barthes kirjutaski, et tema arvates on “tänapäeva autod peaaegu täpne ekvivalent suurtele gooti katedraalidele: need on oma ajastu ülim looming, sündinud tundmatute kunstnike kirest ja isegi kui neid ei kasututa sihipäraselt, siis tarbitakse neid visuaalselt ja igaühe poolt, mis teeb nad maagilisteks objektideks.
1950. aastatel loodud ikoonilist Citroën DS-i pidas ta justkui taevast alla langenud ebamaisuse kehastuseks. Barthes’i silmis ei olnud auto seega ainult tehnika, vaid esteetiline ja sakraalne objekt, masin, mille ümber kogunes modernse inimese usk arengusse.
Noorus, mäss ja bensiinilõhn
Kui 1950. aastad sünnitasid Ameerikas valglinnastumise ja valged majad koos muruplatsiga, siis sama kümnendi teine pool andis noortele kätte hoopis teise tõlgenduse. James Dean oma punases Fordis filmis “Rebel Without a Cause” ei olnud lihtsalt näitleja, vaid kehastus sellest, mida tähendas masin kui mäss. Chuck Berry laulis “Maybellene’ist”, autost ja tüdrukust, milles kiirus, iha ja vabadus sulasid üheks. Auto ei olnud enam pere mugavus, vaid keha pikendus, seksuaalse ja eksistentsiaalse mässu vahend.
Siit algas ka terve filmižanr road movie. “Easy Rider” 1969. aastal, küll mootorratastel, kinnistas sama arhetüüpi: avatud tee on vabadus, isegi kui see viib hukatusse. Tee oli lubadus ja needus, aga alati autonoomia.
1970. aastate naftakriis näitas äkki, kui habras see illusioon tegelikult on. Vabadus sõltus otseselt Lähis-Ida naftast. Järsku olid tanklad tühjad ja inimesed ootasid järjekordades. Kuid isegi see ei hävitanud autot kui vabaduse sümbolit. Vastupidi, kriis kinnistas auto kui inimkonna vältimatu sõltuvuse.
Auto kultuurilise tähenduse uurijana tuntud Ameerika sotsioloog David Gartman on nimetanud autot “rahvuslikuks narkootikumiks”. Vabadus ja sõltuvus segunesid ning inimene ei saanud enam ilma masinata, isegi kui teadis, et see teeb ta haavatavaks.
Postsotsialistlik kordusetendus
Kui lääne ühiskonnas oli auto juba 1950. aastatest vabaduse ja staatuse märk, siis Ida-Euroopas kordus sama lugu 1990. aastatel. Eestis hakkas BMW või Mercedese omamine tähendama midagi enamat kui liiklusvahendit, see oli omamoodi pass, märk, et oled jõudnud defitsiidimajanduse maailmast läände.
“Autost sai postsotsialistlikus kultuuris nn üleminekuikoon ehk nähtus, mis kehastas vabanemist ning selles ei olnud siis ega ole nüüd midagi häbiväärset.”
Kui keegi praegu irvitab 1990. aastate Eesti “autokultuse” üle, siis ta unustab või ei tea, et tegemist polnud naljaka kohaliku fenomeniga, vaid kordusega sellest, mis oli läänes toimunud pool sajandit varem. Autost sai postsotsialistlikus kultuuris nn üleminekuikoon ehk nähtus, mis kehastas vabanemist ning selles ei olnud siis ega ole nüüd midagi häbiväärset.
2000. aastatel hakkasid suurlinnad ummistuma, aga autoreklaamid jätkasid endiselt rääkimist vabadusest. Jeep kuulutas: “Go Anywhere, Do Anything.” Volvo kinnitas: “Freedom to move.” Toyotal olid kampaaniad “Where Freedom Meets Family” ja “Unlock Your Freedom”. See oli “potentsiaalse vabaduse” semiootika – isegi kui sa sõitsid ainult tööle ja tagasi, kandis auto endas lubadust, et vajadusel võiksid minna üle mägede või kõrbe. Maastur parklas muutus nagu kütitud loomaks seinal, aga ta võis teatud tingimustel ka “ellu ärgata”.
Prantsuse antropoloog Marc Augé nimetas kiirteid ja bensiinijaamu “mittekohtadeks”. Kuid just need “mittekohad” olid modernsele inimesele kõige iseloomulikumad kultuurilised ruumid.
Moraalne ümberprogrammeerimine
2010. aastad tõid moraalse pöörde. Auto kui vabaduse sümbol sattus keskkonna ja kliimapoliitika surve alla. Samal ajal ei kadunud ega ole kadunud see vabaduse sümbol kuhugi.
Tesla tõi turule narratiivi puhtast vabadusest: saad sõita ja tunda end süütuna. Toyota kampaania “Make The Move” julgustas liiklejaid proovima elektriautosid ja hübriide ning kogema “elektrifitseeritud vabadust”. Toyota mõtestas seda ka globaalse visiooniga “Mobility for All”, mis tähendab, et liikumisvabadus peab olema kättesaadav kõigile sõltumata vanusest, tervisest või elukohast. See hõlmab eri lahendusi – hübriid- ja vesinikautosid, elektrilisi ratastoole, jagamisplatvorme ja autonoomseid teenuseid.
Vabadus ei tähenda ainult valikut kütuse või mootori tüübi osas, vaid õigust ise otsustada, milline liikumisviis sinu vajadusi kõige paremini teenib. See visioon kinnitab, et auto kui arhetüüp laieneb terviklikuks liikumise ökosüsteemiks. Vabaduse kontseptsioon säilib, see lihtsalt kohandub uue ja moraalsema etiketiga.
Ei saa ka märkimata jätta, et kirjeldatud muutustega samaaegselt ajas kohe selja sirgu vastukultuur. Muskelautod, driftikultuur ja “Kiirete ja vihaste” frantsiisi peadpööritav edu näitasid, et bensiinimootorist oli saanud vastupanu sümbol. Autost sai korraga nii moraali kui ka mässu ikoon.
2020. aastatel hakati rääkima “15-minuti linnadest” ja autovabadusest. Statistika kõneleb teist keelt. Euroopa autoliidu ACEA andmetel on 82 protsendil Euroopa leibkondadest auto. Auto kasutamine ei kahane, vaid kasvab. Inimestele meeldib vabadus. Enamus peab vabadust oluliseks väärtuseks.
Autovastane diskursus on tegelikkuses hääleka vähemuse hääl. Linnaplaneerimist ja liikuvuse ajalugu uurinud Ameerika teadlane Peter D. Norton on oma raamatus “Fighting Traffic” viidanud, et juba 1920. aastatel esines Ameerikas tugevat autofoobiat. Aga niipea kui enamus sai auto omanikuks, kadus see. Sama muster kordub nüüd, mil autovabasid päevi veab kriitiline vähemus, aga vaikib enamus, kes autot vajab ja armastab.
Siit me jõuamegi põhituumani. Kui auto on olnud üle saja aasta vabaduse, mässu ja modernsuse ikoon ning praktiline vajadus, siis autovastane hoiak ei ole lihtsalt tehniline seisukoht liikluse või heitmete osas. See on sisuliselt kultuurivastane akt. Ei ole juhus, et seda õigustavad inimesed, kes kiidavat takka ka supi loopimisele kunstisaalis. Supiviskaja ei vaidle ju teose kunstilise väärtuse või teostuse üle, vaid ründab kultuurilist ikooni, mis sümboliseerib midagi suuremat.
Auto eitamine on oma olemuses samasugune, see ei tähenda lihtsalt elutu sõiduki hukkamõistu, vaid terve modernse tsivilisatsiooni ühe peamise sümboli – ja ka funktsiooni – eitust. See on katse kustutada see kultuurikiht, mis on sidunud üheks vabaduse, mässu, identiteedi ja tehnoloogia. Auto on ja jääb vabaduse sümboliks seni, kuni inimene ihkab liikuda, otsustada ja olla iseseisev. Ja seni, kuni see iha püsib, püsib ka auto kui kultuuriline ikoon.