Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 11. klassis õppiv Herta Unt on tüdruk, kelle päevades on harva tühje hetki. „Elan linnas, kus kõik on lähedal,“ räägib ta. „See teeb võimalikuks tegeleda mitmete erinevate huvialadega korraga.“ Just selline elustiil on õpetanud talle distsipliini ja vastupidavust, aga ka oskust oma aega targalt jagada.

Herta on sõudja – ala, mis nõuab nii füüsilist vastupidavust kui vaimset keskendumist. „See on õpetanud mulle koostöö tähtsust,“ ütleb ta. Kuid tema maailm ei piirdu vaid spordiga – muusikal ja kunstil on tema elus sama oluline roll. „Olen lõpetanud muusikakooli oreli erialal ning praegu mängin klaverit ja tegutsen kooli bändis pianistina.“ Klaver ja maalimine on tema viis end tasakaalus hoida: „Need annavad mulle võimaluse korraks maailmast eemalduda ja lihtsalt puhata.“ Lisaks tegeleb ta väitlusega, mis on aidanud arendada kriitilist mõtlemist ja enesekindlust.

Ent Herta ei rahuldu vaid rahulike hobidega – teda tõmbavad ka ekstreemsemad väljakutsed. „Olen teinud langevarjuhüppe ja järgmine samm on paraboollend,“ ütleb ta õhinal. „Need hetked panevad mind tundma elusana ja nagu kõik muu oleks teisejärguline.“

Tema kool, Sütevaka Humanitaargümnaasium, on koht, mida ta nimetab teiseks koduks. „Süte on mu teine pere,“ sõnab Herta. „See keskkond julgustab mind arenema aladel, mis mind huvitavad – olgu see väitlus, füüsika või matemaatika.“

Kui küsida, mis pani teda kandideerima konkursile „Eesti otsib estronauti“, on vastus selge: „Selle taga on mu vend Aaron Unt, kes eelmisel aastal käis estronaudina paraboollennul. Nägin temalt, kui erakordne ja ainulaadne võimalus see on.“

Konkursi üks meeldejäävamaid hetki oli tema jaoks külastus Ämari lennubaasi. „Nägin oma silmaga F-35 ja teisi hävitajaid – see oli nagu oleksin sattunud filmi,“ meenutab Herta. „Üks mu lemmikfilmidest on ’Top Gun’, ja seal seistes tunduski, nagu oleksingi ise mõnes stseenis.“ See päev jättis talle kustumatu mulje lennundus- ja tehnoloogiamaailmast.

Konkursi kõige pingutustrohkem ülesanne oli NATO testi jooks. „Kui adrenaliin tööle hakkas, sain aru, et keha ja mõistus suudavad palju rohkem, kui arvata oskad,“ räägib ta. Herta leidis endale jooksu ajal tempo tegija ja otsustas iga hinna eest tema kannul püsida. „Kui tundsin, et enam ei jaksa, tuli kuskilt uus jõud. Finišit nähes tekkis minus viimane tahtepuhang ja tegin võimsa lõpuspurdi. See tõi mulle isikliku rekordi ja tõelise uhkustunde.“

See kogemus õpetas talle, et piirid, mida me tajume, on sageli vaid meie endi peas. „Piirid ei ole alati päris – need on mõtted, mida saab ületada, kui julged proovida.“

Laagri jooksul õppis Herta ka enda kohta palju. „Sain aru, et uute inimestega suhtlemine pole mulle sugugi keeruline – see on isegi huvitav,“ ütleb ta. „Mõnikord tuleb lahendused leida iseseisvalt, teinekord koos tiimiga. Need hetked nõuavad kiiret reageerimist ja otsustamist – ja tundsin, et saan sellega hästi hakkama.“

Kui ta sai teada, et pääses edasi ja sõidab paraboollennule, oli rõõm suur. „Pere oli minu üle tõeliselt uhke,“ meenutab ta. „Sõbrad küsisid kohe: ’Kas sa nüüd lähedki päriselt kosmosesse?’“ Ka koolis ja trennis õnnitleti teda soojalt. „Tiimikaaslased, kes ise edasi ei pääsenud, rõõmustasid koos minuga – see näitas, kui tähtis on toetus isegi võistlusolukorras.“

Paraboollennu eel valdab Hertat eelkõige ootusärevus. „See mõte, et varsti saan kogeda kaaluta olekut ja näiteks kõndida lennuki laes, samal ajal kui teised kõnnivad põrandal, on täiesti pöörane,“ ütleb ta naerdes. „Plaanin kaasa võtta ka väikseid füüsikakatseid, et näha, kuidas need nullgravitatsioonis käituvad.“ Hirmu ta ei tunne. „Kui tekib kõhe tunne, kaalub uudishimu selle kiiresti üle.“

Projekt on andnud talle palju oskusi ja enesekindlust. „Kõige olulisem õppetund on julgus proovida,“ ütleb ta. „Sa ei pea kõike teadma või oskama enne, kui alustad – tähtis on lihtsalt alustada ja õppida teel olles.“ Ta lisab, et meeskonnatöö ja suhtlemine on väärtused, mida ta nüüd eriti hindab: „Olen õppinud usaldama nii teisi kui iseennast.“

Kogemus on muutnud ka tema arusaama tulevikust. „Kui oled kord olnud olukorras, mis tundus võimatu, tunduvad kõik suured unistused äkki palju lähemal ja saavutatavamad,“ ütleb ta. „See teadmine annab julguse astuda edasi ka teaduse ja tehnoloogia valdkondades.“

Noortele, kes unistavad suurtest eesmärkidest, soovitab Herta alustada väikestest sammudest. „Ära mõtle kohe, et pead jõudma Kuuni – mõtle, kuidas astuda esimene samm oma unistuse poole,“ ütleb ta. „Sageli ei tee me midagi mitte sellepärast, et see oleks võimatu, vaid sellepärast, et me ei usu endasse.“

Ja neile, kes plaanivad järgmisel aastal samal konkursil osaleda, on tal selge sõnum: „Ole valmis kohtuma erakordsete inimestega. See pole lihtsalt konkurss, vaid keskkond, kus saad õppida, areneda ja luua sõprussuhteid, mis võivad jääda terveks eluks.“

Ta lisab väikese muigega: „Sa ei pea olema täiuslik – piisab, kui oled sina ise ja julged proovida.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada

Kommenteeri
Loe kommentaare (1)