Arenguseire keskus ning haridus- ja teadusministeerium tutvustasid teisipäeval gümnasistide õpirännet ja tulemusi puudutavaid uuringuid, mille kohaselt ei õpi 59 protsenti gümnaasiumiõpilastest oma kodule lähimas gümnaasiumis.
Kõige suurem on õpilaste ränne Harju- ja Tartumaal, sest seal on koole kõige enam ja transpordivõimalused head. Maapiirkondades elavatest gümnasistidest 49 protsenti käivad kodule lähimas gümnaasiumis, kuid sealgi on ränne suurim Harju- ja Tartumaa suunal.
Kõige vähem liiguvad kodust kaugemale gümnaasiumi Hiiumaa ja Saaremaa õpilased, mida seletab nende piiratud koolivalik saarel.
Õpirändel on aga negatiivsed tagajärjed. Arenguseire keskuse ekspert, Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko rääkis, et magnetkoolid, kuhu mujalt hoogsalt tullakse, saavad ülekoormuse, kuid väiksemad kohad tühjenevad samal ajal õpilastest.
“Peame rääkima ka kooli ressurssidest. Kui ühelt poolt on halvema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased, kes kuhjuvad sinna [väiksemasse] kooli, aga ka koolil endal pole ressurssi ja on pidev õpetajate puudus, tugispetsialiste pole piisavalt, saab kokku kaksikhalvemus /…/ Siis pole üks pluss üks kaks, vaid kolm, neli või viis,” lausus Kindsiko.
Seega tekib küsimus, kas sellise kooli halvemust tuleks kuidagi kompenseerida, et neid, kes kodukoha kooli jäävad, aidata. Kool võib nende halvemat seisu süvendada, aga ka leevendada või päästa.
“Ühed lapsed jooksevad maratoni sokkides, teistel on kõrval tipptreenerid,” piltlikustas ta olukorda koolimaastikul.
Kindsiko tõdes, et kui liikuda Tallinnast 200 kilomeetrit kaugemale, siis väheneb nii keskmine eluiga, halveneb tervis kui ka haridustase ning see on probleem. Ta rõhutas, et kui me regionaalse ja haridusliku ebavõrdsusega ei tegele, toodame segregatsiooni nõiaringi.
Hea hariduse ja palgaga vanemate lapsed õpivad kaugemal
Gümnasistide õpirände raporti kohaselt on kodust kaugema gümnaasiumi valik sagedasem, mida kõrgem on vanema haridustase ja sissetulek. Maal elamine vähendab võimalust kaugemas koolis õppida tunduvalt, rääkis üks uuringu autoreid, haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Kadi Serbak.
“Kaugemal õpivad tõenäoliselt noored, kelle ema ja isa brutokuupalk on kõrgem. See kehtib nii maal kui ka väikelinnas ja linnas. Iga tuhande euro võrra suurem ema brutopalk suurendab kodust kaugemas gümnaasiumis õppimise tõenäosust 1,096 korda,” lausus Serbak.
Samuti selgus, et mida kõrgemad on gümnaasiumi keskmised lõpueksamite tulemused eesti keeles ning kitsas ja laias matemaatikas, seda rohkem on koolis gümnasiste, kelle jaoks pole tegu kodule lähima kooliga.
“Ehk see näitab selgelt, et kvaliteet on oluline kooli valikul,” sõnas Serbak.
Haridusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna nõunik Sandra Fomotškin märkis, et väiksematesse gümnaasiumitesse sisseastujate põhikooli lõpueksamite tulemused on olnud madalamad kui neil, kes on astunud suurematesse gümnaasiumitesse.
“See kõver on üsna lineaarne: mida suurem kool, seda paremate tulemustega õpilased on sinna gümnaasiumisse astunud. Rõhutan, et see ei näita meile põhjust, miks see nii on, vaid üksnes, et õpilased on teinud selliseid valikuid,” lisas Fomotškini.
Eesti keele ja eesti keele teise keelena põhikooli lõpueksami tulemuste puhul eristub Kirde-Eesti, kus need on olnud gümnaasiumisse astunud õpilastel madalamad.
Suures gümnaasiumis jõuavad rohkemad õpilased lõpetamiseni
Kui eristada koolitüüpe omandivormi järgi, tuleb välja muster, et matemaatika tulemused on riigigümnaasiumisse sisseastujatel olnud paremad kui munitsipaalkoolidesse pürgijail. Ka on mõnevõrra kõrgemad tulemused neil, kes astuvad sisse puhtalt gümnaasiumina tegutsevatesse koolidesse.
Gümnaasiumist väljalangemise osas on kooli suurusel oma roll: väiksemast koolist on väljalangejaid märksa rohkem, suuremas gümnaasiumis jõuab lõpetamiseni rohkem õpilasi.
Riigieksamitulemused on nii laia kui kitsa matemaatika puhul väiksemates koolides kehvemad kui suuremates ning sarnane on pilt ka eesti keele ja eesti keele teise keelena eksami puhul.
Õpilaste üldine rahulolu on samuti suuremates koolides parem kui väiksemates. Oluline erand, kus kõige väiksemate koolide tulemused olid parimad, on õpilaste liikumisvõimalused. Selle puhul on aga Fomotškini sõnul kõvasti arenguruumi kõigil koolidel.
Fomotškin märkis, et teadmiste ja oskuste tase, millega õpilased gümnaasiumisse tulevad, on kooligruppide lõikes erinev, mis tähendab, et väikesed koolid ei tee kehva tööd, vaid töötavad teistsuguste õpilastega kui suured gümnaasiumid.
“Suurte gümnaasiumite tulemused on paremad kui väiksemate omad, puhaste gümnaasiumite tulemused on paremad kui täistsüklikoolide omad ning erakoolide tulemused on kehvemad kui munitsipaalgümnaasiumite omad,” loetles Fomotškin.
Eneli Kindsiko tõi välja, et Euroopa võrdluses on Eesti haridusvõrk ülitihe ning eriti just gümnaasiumiastmel on see paljudes riikides märksa hõredam. Selleks, et ebavõrdsust leevendada, peaks tema hinnangul kasutama olemasolevat haridusanalüütikat ja andmeid rakendades mõistlikke otsuseid tegema.
“Maapiirkonnas ei saa olla linnakooli koopia, vaja on uusi mudeleid,” tõdes Kindsiko.