Valimisvõitlus on käimas täie hooga ning sellest ei jää puutumata ka linnaruum ja arhitektid, kirjutab Margit Mutso seekordses arhitektuurikommentaaris.
Kui pikka aega on turmtule all olnud linnatänavad, siis eelmisel nädalal tuli Postimehe Elu 24 välja arhitekte puudutava pommuudisega: “Madle Lippus sai Tallinna abilinnapeaks ja elukaaslase äri puhkes ootamatult õitsele.”
Lippuse elukaaslane on arhitekt Karli Luik, kes on arhitektuuribüroo Molumba üks osanik. Väga mage lugu küll, kui elukaaslane arhitektile tasuvaid tellimusi ette söödab – nii näikse pealkiri vihjavat ja ega paljud inimesed pealkirjast kaugemale jõuagi.
Võiks arvata, et eeskätt arhitektid on sellisest korruptsioonist tugevalt häiritud ja annavad omalt poolt kolleegi vähemalt aukohtusse. Kuid uudis Molumba “uskumatust tähelennust” ei tekita arhitektide seas mingit furoori, sest linna tellimused on kätte võideldud avatud arhitektuurivõistluste kaudu.
Arhitektuuri tellimisel ei ole õiglasemat ega demokraatlikumat süsteemi kui avatud anonüümne arhitektuurivõistlus. Kui enamikes teistes valdkondades on riigihanked maksumuse põhised – st tellimuse saab endale firma, kes täidab tellimuse kõige odavamalt, siis arhitektuuris annab hinnapõhine hange üldjuhul keskpärase tulemuse, halvemal juhul peab tellija leppima käkiga, mis tagatipuks tuleb ka üles ehitada. Üheksakümnendatel ja nullindatel oli hinnapõhine hange riigi tavapraktika, mille vastu arhitektide liit tugevalt sõna võttis. Sisuliselt ostab sellisel juhul tellija endale põrsa kotis – teada on hind, aga mitte kvaliteet, mis selle eest saadakse.
Tänaseks on õnneks riik ja paljud omavalitsused hakanud korraldama avatud arhitektuurivõistlusi. Arhitektide liit on koostanud võistluse läbiviimiseks põhjaliku juhendi, mis annab muu hulgas selged suunised selle kohta, kes võib arhitektuurivõistlusel osaleda. Võistlusest peavad näiteks eemale jääma isikud, kes on lähedalt seotud mõne žüriiliikme või võistlusülesande koostajaga.
Nii selgus hiljuti Pärnu Männipargi lasteaia ja ujula arhitektuurivõistlusel, et ühe esitatud töö üks töö autoritest oli samast büroost ühe võistlustingimuste koostajaga. Osaleja ei pruukinud seda isegi teada, aga kvalifitseerimiskomisjoni otsus oli karm – töö ei pääsenud hindamisele.
Seega – kui abilinnapea Lippus oleks olnud žüriis või võistlustingimuste koostamise juures, siis oleks tulnud Molumba projekt juba enne hindamist ukse taha tõsta.
Kas abilinnapea saanuks kuidagi žürii valikut mõjutada? Näiteks linna esindavatele žüriiliikmetele kõrva sosistada, millist tööd eelistada? Seda ei saa muidugi välistada, aga vastavalt võistlustingimuste juhendile peavad žürii enamuse moodustama volitatud arhitekti kutsekvalifikatsiooniga arhitektid. Seda, et žüriisse valitud arhitekt paneks ohtu oma au, eneseväärikuse ja ka kutsetunnistuse ning valiks soosikuks oma veendumuse kohaselt mitte kõige tugevama töö – see on ebatõenäoline.
Läbi ajaloo meenub vaid üks kord mil žüriid on poliitikute poolt tugevalt mõjutatud – see oli 2007. aastal vabaduse samba võistlusel. Poleemika sel teemal pole vaibunud tänini.
“Luige arhitektuuribüroo käive tõusis kahe aasta jooksul (2021–2023) koguni kolm korda,” kirjutavad noored ajakirjanikud linnast tulnud vihjetest ajendatuna. Kahtlasena esitatud faktil on üsna loogiline seletus: kui võidetakse suur võistlus ja saadakse tellimus, siis käive kasvabki hüppeliselt. Samas näiteks mõnel järgmisel aastal võib juhtuda, et büroo tuleb ära majandada pelgalt väikeehitistega ning käive kukub kolinal.
Kui näiteks kinnisvaraettevõtted võtavad peaprojekteerimise ja projektijuhtimise tihti enda kanda, nii, et arhitektile jääb vaid oma osa eest vastutada, siis omavalitsuste tellimusega kaasneb kohustus olla ka peaprojekteerija. See tähendab, et läbi arhitektuuribüroo konto liigub ka insener-tehniliste osade projekteerimisraha, mis omakorda suurendab märgatavalt büroo käivet.
Asjad, mille osas saab linnavalitsus otsustada, on see, kas üldse teha linna ehitusobjektide tarvis avalikku võistlust ja kas või kui kiiresti võistlustulemusega edasi minnakse. Tuletan meelde näiteks Tallinna Linnateatri ja Kultuurikatla lugu, kus mõlema hoone tarvis korraldati arhitektuurivõistlus, kuid seejärel otsustati, et valmis ehitatakse neist vaid üks – kultuurikatel. Tõsi, selleks, et ei tekiks kahtlust, et linn üht või teist projekti eelistab lasti nagu gladiaatorite võitlusel projektide saatus otsustada rahval.
Kindlasti on Lippuse teene see, et Tallinnas on hakatud tegema senisest oluliselt rohkem kvaliteedipõhiseid arhitektuurihankeid ja kui võistlus juba tehakse, siis on ootuspärane, et linnavalitsus selle ka võimalikult kiirelt viib ellu. Kui selguks aga, et linnavalitsus eelistab jätkata eelkõige oma soosikute projektidega, siis oleks kindlasti põhjust tagamaad uurida.
Oluline on, et avaliku raha eest sünnib hea ajas vastupidav arhitektuur ja loodetavasti seisab selle eest ka järgmine linnavõim.