Vahetevahel saame lugeda uudiseid sellest, kuidas meie oma riik tahab meil üha karmimalt «silma peal hoida». (Või on see kiusatus vähemalt ametnikel.) Uudistele reageeritakse kahte moodi – raamatuid lugenud inimesed haaravad peast kinni ning nimetavad vähemalt kolme teost, kus on ilmselgelt ära seletatud, miks see ei ole hea mõte. Teine reaktsioon on aga klassikaline «õige hõlma ei hakka keegi» ja narratiiv vajadusest turvalisust pidevalt kasvatada. (Selle käigus on muidugi mugavalt unustatud, et kui ajaloos ongi riigipoolne kontroll karmiks läinud, siis millegipärast peamiselt õigete hõlma ainult hakatigi. Aga see selleks.)
«Turvaline» jälgimisühiskond pole hea mõte tegelikult ka pragmaatilistel põhjustel. Nimelt, kui te pole täheldanud, siis on meil raha puudu. Ning arvestades vananevat rahvastikku, ekspordipartnerite majanduste struktuurset nõrkust ja vajadust korralikult kaitsesse panustada, siis on meil edaspidi samuti raha puudu. Ja palju.