Väärtpaberiturgudel on üks tüütu korduv muster: nad karistavad ühel hetkel kõiki, kes arvavad, et seekord matemaatika ei kehti. Nii võlakirjad kui ka aktsiad elavad juba aastaid paralleelreaalsuses, kus eelarvedistsipliin on «aegunud kontseptsioon» ja keskpangad on nagu heast haldjast ristiema – kui kuskilt isegi natuke valutab, pritsitakse natuke uut trükitud raha peale või lastakse intresse alla isegi siis, kui tehniliselt selleks põhjust ei paista. Ühel hetkel saab see muidugi läbi. Lihtsalt paistab, et päris veel ehk mitte.
See paralleelreaalsuses uimaselt ringi tuikumine on tekitanud vajaduse investeerimisportfellidesse kaasata midagi, mis on paralleelreaalsusest väljaspool ja mille liikumise seaduspärad alluvad n-ö matemaatikale. Üha rohkem avastatakse, et väärismetallid kipuvad seda rolli suisa kahtlaselt hästi täitma. Jah, enamiku ajast on nad igavad: nad ei maksa intressi, ei tee pressikonverentse ja nad ei allu majanduspoliitilisele verbaalsele akrobaatikale. Nad lihtsalt on. Ja kui enam-vähem riskivabade paigutuste reaaltootlus kukub alla nulli või muutub näruselt negatiivseteks, muutub «lihtsalt olemine» järsku eeliseks. Kui majanduspoliitiline verbaalakrobaatika kaldub absurdi, siis juhtub sama. Ja nii olemegi olukorras, kus peame väärismetallide puhul rääkima kõigi aegade hinnatippudest – vähemalt nominaalselt. Tasapisi kuuleb üha rohkem ka küsimust, mis edasi saab?