Kolme aasta taguse seisuga oli Eesti inimestest ligi veerand rasvunud. Teaduskirjandus osutab, et semaglutiidiravi ja maovähendus aitavad sel juhul kaalu kaotada elustiili muutmisest tõhusamalt. Samas käib semaglutiidi sisaldavate ravimite praeguse hinna juures pakkumine kogu Eesti elanikkonnale tervisekassale üle jõu, osutab raport.

“Kaalu muutmine on nagu inimolemuse muutmine – see pole sugugi lihtne. Enamik inimesi, kellel on sellega probleeme, sooviksid kaalust alla võtta, aga see on bioloogiliselt lihtsalt väga raske tegevus,” ütleb Tartu Ülikooli endokriinfüsioloogia professor Vallo Volke. Aasta 2022 andmete põhjal olid Eesti 16–64-aastastest inimestest ülekaalulised 33 protsenti ja rasvunud 21 protsenti. Samas näitavad varasemad uuringud, et eluviisi muutmine aitab küll lühiajaliselt kaalu langetada, aga muutuse mõju kaob kiiresti.

“Semaglutiidravi laiapõhjaliselt kõigile suunata ei ole mõistlik: ei rahaliselt ega kliiniliselt.” – Katrin Koiduaru

Uue tõhusa võimalusena kaalu langetada on viimastel aastatel turule tulnud semaglutiidil põhinevad ravimid nagu Ozempic ja Wegovy. Volke, Tartu Ülikooli tervisetehnoloogiate hindamise keskuse vanemmajandusanalüütik Katrin Koiduaru ja nende kaasautorid Tartu Ülikoolist uurisid, kas semaglutiidi kasutamine oleks Eestis kulutõhus. Samuti hindasid nad ravimi kasutamise mõju tervisekassa eelarvele. “Raporti põhijäreldus oli, et semaglutiidravi laiapõhjaliselt kõigile suunata ei ole mõistlik: ei rahaliselt ega kliiniliselt,” osutab Koiduaru.

Isegi odavam oleks liiga kallis

Vallo Volke sõnul on semaglutiid ravimitest esimene, mis suudab päriselt tõhusalt inimeste kehakaalu alandada. “Peale seda on küll turule tulnud veel tõhusam molekul tirsepatiid, aga semaglutiid oli põhimõtteliselt seni revolutsiooniline,” märgib ta. Siiski möönab ta, et ravimiga kogu rahvast kindlasti terveks ei tee.

Sama kinnitas ka raporti autorite tehtud kulutõhususe arvutus. Katrin Koiduaru sõnul tähendab kulutõhusus, et võrreldes tavapraktikaga on uue sekkumise täiendav kulu lisanduva kvaliteetse eluaasta kohta – ehk täiendkulu tõhususe määr – alla piirmäära, mida ühiskond on valmis maksma ühe täiendava kvaliteetse eluaasta eest. Seejuures on oluline, et patsiendi elu poleks üksnes pikem, vaid ka täisväärtuslikult elatud “Kui sekkumine, mida me hindame, ületab selle piirmäära, siis ütleme, et see ei ole kulutõhus. Kui jääb alla piirmäära, siis on kulutõhus,” seletab Koiduaru.

“Semaglutiid oli põhimõtteliselt seni revolutsiooniline.” – Vallo Volke

Eestis on kroonilistele haigustele seatud tinglikult piirmäär 20 000 eurot. “Raportist on näha, et semaglutiidi täiendkulutõhususe määr oli natuke üle 32 000. Seega tegelikult semaglutiidravi Eestis kulutõhus ei ole,” tõdeb Koiduaru. Teisisõnu ei tasu semaglutiidravi kõigile patsientidele soovitamine ära ei rahaliselt ega kliiniliselt.

Ravimi saaks Koiduaru sõnul kulutõhusaks muuta hinna kaudu: kui hind alla tuua, on võimalik piirmäära sisse mahtuda. Volke aga tõdeb, et isegi kui semaglutiidi täiendkulu võidetud kvaliteetse eluaasta kohta oleks 19 999 eurot, aga selle sihtrühm oleks 200 000 inimest, oleks see ikka liiga kallis. “Kogukulu süsteemile tuleks nii suur, et me ei saaks ka kulutõhusat sekkumist Eestile lihtsalt lubada, kuna tervisekassa eelarves raha selleks ei ole,” sõnab ta.

Väikesele seltskonnale võiks pakkuda

Mõlemad autorid möönavad, et raport kajastab 2023. aastaks ilmunud teaduskirjanduse seisu. Nii näiteks ei saanudki seal arvesse võtta uusi teadmisi südamehaiguste ärahoidmisel. “Seetõttu raport natuke alahindab kasu, mida see ravim potentsiaalselt annab,” märgib Vallo Volke. 

Tema sõnul on ka hinnad praegu kindlasti langustrendis. “Raportis oleme soovitanud kaaluda semaglutiidi rahastamist. Alustada tuleb aga kõige suurema riskiga patsiendirühmast, kelle ülekaal on kõige suurem ja kaasuvate haiguste koormus kõige tugevam,” täpsustab ta. Katrin Koiduaru nõustub, et kõigile semaglutiidi pakkumist rahastades küündiks kulu sadade miljonite eurodeni. “Kui rahastust oleks võimalik piirata väiksemale sihtrühmale, kes saaks sellest suuremat kasu, võiks see teatud tingimustel olla mõistlik,” ütleb ta.

“Kui rahastust oleks võimalik piirata väiksemale sihtrühmale, kes saaks sellest suuremat kasu, võiks see teatud tingimustel olla mõistlik.” – Katrin Koiduaru

Veel ühe ravivõimalusena võib rasvumise korral teha inimesele bariaatrilise operatsiooni ehk maovähenduse. Sellest on Volke sõnul abi vähestele, sest esiteks peab patsient selleks vastama teatud tingimustele. Teiseks sekkub lõikus aga tõsiselt inimese mao ja soolte anatoomiasse. “Vähem kui kümme protsenti inimestest, kelle tingimused on täidetud, on selle operatsiooniga nõus. See on lahendus märkimiväärsele rasvumisele, aga mitte kogu rahvastikule,” selgitab professor.

Kulutõhusust hinnates arvutasid raporti autorid selle võrreldes elustiili muutmisega välja nii semaglutiidi kui ka bariaatrilise kirurgia kohta. “Hindasime nende sekkumiste kulutõhusust kitsamas patsientide sihtrühmas. Seal oli semaglutiidi täiendkulu tõhususe määr natuke üle 20 000 euro, mille juures kulutõhususe piirmäärast allapoole tulemine ei ole üldse võimatu,” meenutab Koiduaru.

Mistahes ravi korral võiks ühiskondlik eesmärk tema sõnul olla, et inimesed elavad võimalikult kaua tervena – mitte lihtsalt pikendada inimeste eluiga, vaid just tervena elatud eluiga. Volke sõnul oleks kõige tõhusam tegeleda aga rasvumise ennetusega. “Peaksime tegelema oma lastega, nii lihtne see ongi. Õpetame lapsed tervislikult sööma ja mõnusalt liikuma ning lahendame ajapikku selle probleemi ühiskonnas,” ütleb ta.