CBS News kirjutab, et teadlased on esmakordselt kinnitanud, et Jackson Pollock kasutas oma kuulsal maalil „Number 1A, 1948“ erksat sünteetilist pigmenti, mida tuntakse mangaanisinisena. See avastus lahendab aastakümneid kestnud küsimuse, mis puudutas teose omapärast türkiissinist tooni. Varem eeldati, et tegemist võib olla just selle pigmendiga, kuid nüüd kinnitasid laboratoorsed uuringud selle ühemõtteliselt.
Pollocki töö kuulub tema klassikalisse loomeperioodi, kus ta kasutas action painting ehk tegevusmaali tehnikat. Värvi ei kantud lõuendile pintsliga, vaid lasti tilkuda, voolata ja pritsiti otse purgist või kasutati selleks pulka. Nii tekkis mitmekihiline ja dünaamiline struktuur, milles ühinevad värvilised niidistikud, mustad pritsmed ja valged laigud. „Number 1A“ puhul lisas kunstnik teosele ka ülemisse ossa oma käejäljed.
Maal, mis on praegu eksponeeritud New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis, on muljetavaldava mõõtmega, kuna selle laius on ligi 2,7 meetrit. Varem olid teadlased suutnud analüüsida ja kirjeldada punaseid ja kollaseid pigmente, kuid just sinise päritolu selgitamine osutus keeruliseks. Uues uuringus võeti lõuendilt väikseid värviproove ja kasutati laserkiiri, et hajutada valgust ning mõõta molekulide võnkeid. Nii tuvastati, et tegemist on mangaanisinisega. Mangaanisinine oli 20. sajandi keskel kunstnike seas hinnatud pigment oma erakordse erksuse tõttu. Seda kasutati ka mujal, näiteks basseinipindade värvimisel. Kuid 1990. aastatel lõpetati selle tootmine keskkonnaohtude tõttu.
Uurijate sõnul on oluline mõista pigmentide keemilist struktuuri, sest see mitte ainult ei aita paremini mõista kunstnike loomingut, vaid on ka hädavajalik vanade tööde säilitamiseks ning võltsingute avastamiseks. Pollocki maalid pakuvad teadlastele eriti soodsaid võimalusi, kuna kunstnik ei seganud värve eelnevalt paletil, vaid tegi seda otse lõuendil. See jätab teostele rikkaliku keemilise materjali, mida saab analüüsida.
Seega on uus uuring märgiline nii kunstiajaloo kui ka teaduse seisukohalt. See näitab, kuidas tänapäevased analüüsimeetodid suudavad lahendada kunstiajaloolisi mõistatusi, kinnitades samas Pollocki teoste unikaalset ja uuenduslikku olemust.