Tartus Tähtveres pisikese aiaga kahekorruselises majas elab rahulikus rütmis 88-aastane Luule Mats. Ta kõnnib küll aeglasemalt kui nooruses, aga saab ise hakkama: käib poes, sõidab bussiga, hoolitseb oma lillede eest ja loeb ilma prillideta ajalehte. «Peab rõõmu tundma, et üldse liigun ja hakkama saan,» ütleb naine rahulikult.
Selle rahuliku oleviku taga on elu, mis algas juba lapsepõlves katsumuste, kaotuste ja pideva ellujäämisvõitlusega. Luule Mats on üks neist ligi kümnest tuhandest eestimaalasest, kes pidid 85 aastat tagasi, 1941. aasta suve hakul vastu tahtmist ette võtma tee tundmatusse – külmale maale.